IV PÄEV - 24. MÄRTS 2012 – LAUPÄEV

7:00       äratas kell. Tegin ühe koputamise ringi ka kohe, kui olin endale midagi peale tõmmanud.

7:30       läksime sööma. Menüü oli sama, mis eelmisel hommikulgi. Kiiret kusagile väga polnud, nii sõime rahulikult. Pärast vaatasin oma haiged üle, kes kõik ennast paremini tundsid, mis mind loomulikult rõõmustas. Täna ootas ees nn lisaväärtuste päev ehk siis ekskursioonid. Ilm oli soe ja päikseline. Joped jäeti lausa heaga hotelli. Kes kaasa võttis, siis jäi see bussi ikka.

8:31       olid kõik bussis ja hakkasime sõitma kesklinna poole. Olin juba mitu kuud tagasi broneerinud meile ekskursiooni Waveli mäel asuvasse Krakovi kuningalossi ehk siis Waveli lossi. Kuna olime lossist kõigest 8 km kaugusel ning teekond lossi juurde läks ilma viperusteta, siis olime juba…

8:45       kohal. Bussist lasti meid välja lossimäe all, kust avanes pea kuklasse lüües suurepärane vaade võimsatele lossimüüridele. Olin ise seal lossimäel käinud varem kaks korda, aga mitte kordagi polnud mul õnnestunud veel lossi sisemusse piiluda. Nüüd lõpuks tundus, et see läheb õnneks.  Marssisime mööda munakivisillutusega tänavat, mis viis üles lossimäele. Värava ees olid tõkendid. Saime sisehoovi mööda kitsast kõrget treppi, millele korraks ennast ka üles rivistasime ja pildi tegime. Läbi väikese hallist kivist värava sisenesime suurde lossihoovi. Hommikuses päikeses särasid vastu kirikutornid. Hoov on igast küljest piiratud erinevate lossiansamblisse kuuluvate hoonetega. Välja linna pääseb vaid kahest väravast. Ühest tulime meie sisse ja teine jääb täpselt üle hoovi, kust pärast välja minna plaanisime. Otse üle hoovi paistis kuningate kroonimise kirik oma paljude erinevate tornikeste ja kuplikestega. Peatorn kõrgus üle teiste, aga kiriku peahoonet ümbritsesid tiheda vööna väikesed kabelikesed, igaüks omamoodi kupliga. Nii moodustas see kokku ühe paraja sigri-migri kompleksi, kuna kabelid on kõik eriaegadel ehitatud ja igaüks näeb omamoodi oma värvides ja stiilis välja. Kõige kaugemale säras üks uhke kullatud kuppel, mis kohe pilku püüdis

WAVELI LOSS

Juba tuhande aasta eest kõlisesid kuninglikud kannused Krakovis Waweli linnamäel. Poola isandad hindasid väga muust linnast kõrgemale tõusvat paika ning on seda sajandeid välja ehitanud.

Krakovi kuningaloss asub Waweli mäel Vistula jõe vasakul kaldal. Alates 9. Sajandist oli see Poola riigi võimu ja väe keskus.   Nimelt sai linnusest lossiks muutunud ehitis oma praeguse näo kuningas Sigmund vana valitsusajal aastail 1506-1548.  Praeguse renessanss-stiilis lossi ehitamiseks kasutati tervest Euroopast palganud arhitekte ja kunstnikke. Tegu on ühe tähelepanuväärseima seda tüüpi ehitisega Kesk-Euroopas.

Waweli loss-kindlus oli Poola kuninga residents 1038-1596. See ehitati paika, kus varem olid seisnud romaani ja gooti stiilis ehitised. Praeguse renessanss-stiilis lossi ajalugu algab 1504. Aastast.

Kompleks jäeti maha siis, kui õukond siirdus Varssavi. Sestpeale käisid kuningad siin harva. Pärast seda, kui Poola oli 1795 sõltumatuse kaotanud, sattus ehitis austerlaste kätte, kes sobitasid selle sõjaväehospidaliks. II MS ajal  resideeris siin natside kindralkuberner Hans Frank kes, lossis ka korraliiku laastamistööd tegi. Loss sai siis suurt kahju.

Pärast sõda sai lossist ajaloomuuseum, kus näeb hulka ainulaadseid esemeid, k a kuningate kroonimise tseremoniaalmõõka.

Lossi saale kaunistavad oivalised Brüsseli gobeläänid, kassettlaed, relvade ja raudrüüde kollektsioon ning seal asub ka Krooni varakamber.

Krakowi toomkirik

Krakowi katedraal ehk Püha Stanislavi basiilika asub Krakowis Waweli mäel.

Praegune ehitis, väärikas kolme löövi ja kolme torniga gooti basiilika, on kolmas jumalakoda samal kohal. Ehitis valmis 1320. aastal mitme varasema kiriku osade ühendamise teel. Kaheksateist külgkabelit lisati hiljem. Tema tuntuim torn on Sigismundi torn.

Katedraali teatakse kui mitmel sajandil valitsenud Poola kuningate kroonimise ja matmise paika.

Katdraali peamine vaatamisväärsus on Püha Stanislavi hõbedane sarkofaag, mille valmistas aastatel 1669 – 1671 Taani kullassepp Peter Rennenist. Sarkofaagil on kujutatud stseene pühaku elust ja imetegudest. Peale sarkofaagi avaldab katedraali sisemuses sügavat muljet ka barokne peaaltar, mille ees põlvitasid kuningad oma kroonimistseremoonial. Katedraal on üle elanud kokku 37 kroonimist.

Alates 16. Sajandist monarhe enam sellesse katedraali ei maetud. Ümmarguselt ümber koori ja piki külglööve on rohkem kui tosin luksuslikku kabelit, osalt gooti, osalt barokkstiilis. Osa monarhidest magab oma igavest und  just nendes kabelites. Kõige väärtuslikum neist on uhkeldav kuldse kupliga renessanss-stiilis Zygmunt I Vanemale pühendatud kabel. Seda grandioosse kullatud kupliga ehitist peetakse üheks kõige kaunimaks renessansiaja kabeliks põhja pool Alpe. 1520 valati selle jaoks tohutu Zygmunti kell, mille läbimõõt on 2,7,m ja kaal 18,5 tonni. See ripub 14. Sajandil ehitatud kiriku kellatornis ning kohalikud inimesed kinnitavad, et kui kella tila puudutada ja samal ajal midagi soovida, siis läheb see täide.

Kuna olime nii vara kohale jõudnud, siis oli veidike aega ja andsin tüdrukutele 15 minutit aega ringi jalutada ja uudistada. Ise jäin valvele turismikeskuse juurde, kus pidin ära registreerima meie broneeringu 20 minutit enne ekskursiooni algust. Tüdrukud tegid samal ajal pilte ja lonkisid nii sama ringi.

9:00       avati uksed ja läksin kohe asjatama. Sain paberid korda ja kohe tulid ka meie giidid. Kutsusin oma seltskonna kokku. Kuna meid oli nii palju, siis pidime ennast jagama kaheks grupiks. Meile oli määratud 2 inglisekeelset giidi. Olin valinud meile ka kaks erinevat tuuri. Esimene lossi ametiruumidesse ja teine kuninga privaatruumidesse. Lisaks tahtsime minna tutvuma ka kirikuga. Kokku oli arvestatud, et meil kulub kogu selle kupatuse peale umbes 3 tundi.

9:20       läks siis lahti. Jagasime end kaheks ja järgnesime oma giididele. Üks grupp alustas privaatruumidest ja teine ametiruumidest. Privaatruumidesse minnes pidime ennast veel omakorda 10-liikmelisteks gruppideks jaotama. Sinna sai korraga ainult nii väike seltskond. Üritasime sedasi jaotada, et igas grupis oleks üks suurem, kes oskaks noorematele veidike ka eesti keelde tõlkida. Ühesõnaga oli kogu see jaotamise värk segane protseduur, aga lõpuks olid kõik kuskile ära paigutatud  ja ringkäigud võisid alata. Lossis ei tohtinud pildistada ega ka filmida.

Algatuseks sisenesime imeilusasse kuninglikku väiksesse sisehoovi. See oli võrratult kaunis, mida olekski võinud imetlema jääda. Neljakandiline valge kolmekorruseline justkui õhkõrn pits. Väiksed trepid, sammastega rõdud, kaarjad võlvid, nikerdatud käsipuud, see kõik oli nii luksulik ja kuninglik.

Siseruumid olid kontrastiks sisehoovile robustsemad, jõulisemad ja kõledamad. Suured kõrgete lagedega saalid, ümberringi kiviseinad. Lossi üks hinnatumaid kogusid on gobeläänide kogu, mis muutsid ruumid hubasemaks. Neid oli palju ja mõned neist ikka väga suured ja ilusad. Peenusteni viimistletud, kuld- ja hõbeniitidega kootud eksootilised looduspildid, stseenid piiblist ja ajaloost. Väga kaunid. Laed olid huvitavad, puust reljeefsed väikeste ruutudega. Paljudes ruumides olid igas ruudus  puust nikerdatud lilleõied.  Tegelikult, kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis ega ma suurt lossi sisemust kirjeldada ei oskagi, kuna minu tähelepanu oli suunatud tõlketööle. Püüdsin kogu aeg püsida giidi läheduses ja tähelepanelikult kuulata, et siis kõik eesti keelde tõlkida. Ringivaatamiseks aega suurt ei jäänudki. See on nüüd küll kurb avastus. Ma poleks nagu lossis käinudki. Hm… see pole sugugi minu moodi, et mulle sellised asjad meelde ei jää. Ju ma siis ikka nii ametis ja süvenenud muudesse asjadesse olin.

Aga siis natuke muudest tähelepanekutest. Tüdrukud oskasid väga huvitavaid asju giidi käest küsida. Panid väga hästi tähele väikeseid detaile. Vahepeal, kui giid pikalt maalidest rääkis, siis tüdrukud istusid maha jahedale marmorpõrandale ja kuulasid. Nägime kuulsat portselanist luigeserviisi, mida toodetakse Saksamaal ka tänapäeval. Sellesse kuulub üle 2000 detaili.

Lõpuks õue tagasi jõudes oli käes otsustamise koht, kes soovivad minna vaatama krüpti ja kellatorni. Oli võimalus, et grupp tehakse jälle kaheks, need kes soovivad minna ainult kirikusse ja need, kes tahavad näha ka sarkofaage krüptis ja suurt Sigmundi kella üleval tornis. Suurem osa otsustas pikema ja põhjalikuma variand kasuks. Need, kes ainult kirikut vaatama läksid, asusid juba koos giidiga sissepääsu poole teele, nende jaoks oli sisspääs tasuta. Mina läksin aga oma giidiga pileteid ostma. Tee kuningate kroonimiskirikusse ja nende viimasesse puhkepaika oli avatud.

Vot katedraali mäletan ma jälle väga hästi. Ronisime mööda kivist kõrgeid trepiastmeid sissepääsuni ja sisenesime aukartustäratavasse pühapaika. See oli suur ja võimas, palju kulda karda igal pool. Tegelikult ei hoomanudki seest poolt selle tõelist suurust väga, ainult kõrgust. Põhjus selles, et seda kõike oli seal nii palju: kujud, altarid, sarkofaagid, kabelid. Sellist kohta nagu väga polnudki, kus pingid pikkades ridades oleks olnud. Sellist head ülevaadet ühe kohapealt kirikust ei saanud. Pidid ikka ringi jalutama ja iga nurgakese tagant ilmus midagi uut, ilusat ja huvitavat välja. Suurusest andis aimu see, kui palju me kirikus ringi pidime käima, et sellele ring peale teha. Seisime altari ees, kus krooniti kunagi ammustel aegadel kuningaid. Nägime reliikviaid sealhulgas paavst Johannes Paulus II veretilka. Astusime mööda kuningate ja kuningannade sarkofaagidest ja suursugustest väikestest kabelitest, mis ääristasid kirikut kolmest küljest. Kirikus oli kaks suurt altarit. Altarimaalid ja kantslid, monumendid ja skulptuurid. Giid rääkis loomulikult ka pikki lugusid juurde, aga ma ei tõlkinud siin enam nii palju, sest grupp oli suur ja laialivalguv Ausalt öelda ei kuulnud teda suures rahvasummas hästi ja ei jõudnud ka inimeste vahelt teed tehes temaga sammu pidada. Nii jäi mul endal natuke rohkem aega ümbrust uurida ja üht-teist ka meelde jätta.

Mööda kitsast treppi laskusime keldrisse ja sisenesime krüpti, mis oli kui üks suur hauakamber mitmete erinevate suuremate ja väiksemate ruumidega. Suured massiivsed sarkofaagid iga nurga peal, üks uhkem kui teine. Oli väiksemaid ja oli suuremaid. Hämarad ruumid paksude kivist seintega, millest õhkus kargust ja salapära. Seinad, mis oleks võinud rääkida palju, millede jäises embuses on oma viimase puhkepaiga leidnud kuningad, kuningannad, nende järglased kaugete aegade tagant, aga ka pühakud ja vaimulikud, samuti on sinna maetud ka muid riigitegelasi ja sõjasangareid. Viimased sargad, mis sinna pühasse paika toodi, olid 2010. aasta aprillis suures lennukatastroofis hukkunud poola president Kaczynski oma abikaasaga. See on paik, kus aeg seisab!

Järgmiseks tuli meil aga tõusta kõrgustesse ja ronida Sigmunid torni kella vaatama. Mulle meeldis eriti torni puitkonstruktsioon. Ei saanudki kohati aru, kuidas need talad seal risti-rästi olid. Läbi tuli pugeda õige kitsastest piludest, et edasi pääseda. Trepiastmed olid kohati erineva kõrgusega. Tuli ületada kõrgeid pakkusid. Pidi olema väga tähelepanelik. Olen käinud paljudes kirikutornides, aga nii huvitavat ja vaheldusrikast ronimist pole varem olnud. Ei jõudnud veel ära tüdinedagi, kui juba üleval olime, otse suure kuulsa Sigmunid kella all. Ülevalt avanes kaunis vaade linnale ja siin lubati isegi fotokas välja võtta ja pilti teha. Räägitakse, et kui hoida vasaku käega kella tilast ja soovida midagi, siis läheb see täide. Eks ma ikka tegin ka seda ja tagantjärgi võin öelda, et soov läks täide ka.

Oli aeg alla tagasi minna. Teine seltskond istus kõnniteel muruäärel ja ootas meid. Õues oli nii soe ja nad said mõnusalt päikese käes pleesitada. Kell oli nii palju, et kätte hakkas jõudma lõunasöögi aeg. Kamandasime kõik toaletis ära käima, et siis juba vanalinna söögikohta otsima minna. Kristiina oli saanud giidilt ühe vihje, kuhu võiks vaatama minna. Olime küll ühe koha välja valinud, aga üritasime mis me üritasime nendega enne reisi kontakti saada, ei läinud see õnneks. Nüüd tuli siis hea õnne peale välja minna.

12:30     seadsime sammud lossimäelt alla mööda vanalinnapoolset kaldteed ja hakkasime kõndima mööda Kuningate teed Ryneki poole. Hoidsime tempot ikka üleval ja läbisime vahemaa kiirel sammul, et kui oleme söögikoha leidnud, siis võib pärast seda ringi vaadata. Iga maja on omaette vaatamisväärsus. Möödusime paljudest kirikutest. Tänavatel püüdsid pilku erinevad tänavamoosekandid või kaubitsejad. Suurlinna melu oli täies hoos. Krakov on imeilus linn oma saksapäraste tänavatega. Loomulikult oli majade esimestel korrustel valdavalt poed, kohvikud või mõned muud ärilised ettevõted. Katkematu sirge majade rida mõlemal pool tänavat lookles välja suurele Rynekile, hiigelsuurele  ja muinasjutulisele turuplatsile. Keset platsi uhkeldab võrratu kalevikaupmeeste hoone. Igast kivist, tornikesest ja aknast  peegeldus selle hoone hiilgus ja suursuguses. See on nagu üks suur idamaine ilmutus. Katkematu valgete sammaste rida hoone esiküljel, moodustab suursuguse sammaskäigu ja annab hoonele kuningliku ilme. II korrus oli pruun ja pisikeste akende päralt. Ja siis tuli kollakas-beežikas katusekorrus, mis oli justkui tornideväljak. Keskel uhkeldas peatorn ja kogu katuse äär oli täis lükitud tillukesi tornikesi. Neid võis olla oma 40. Imelius! Arhitektuuri meistriteos! Oma sisemuses peidab ta aga oma 100 m pikkust võlvkäiku, mis otsejoones hoone keskelt ühest otsast teise viib, mida omakorda ääristavad arvukad värvikirevad ja külluslikud suveniiriletid. Sealt võis leida kõiksugu nodi, alates odavatest suveniirinännidest kuni kristalli ja kullani välja. Ilusaid asju oli palju! Male on Poolas vist väga IN. Mitu butiiki oli täis ainult malelaudu, erinevas suuruses ja värvis, puust, klaasist ja kivist jne.

Rynek

Krakowi vanalinna turuplats Rynek on hiigelsuur. Selle keskel kõrgub kaubandusliku võimu imposantne mälestusmärk – kalevikaupmeeste maja tööstushooned, mis tänapäeval pigem arhitektuurseid juveele meenutavad. Esiküljel asuva pika võlvkäiguga hoonetekompleks valmis 14. sajandil, kuid ehitati veidi hiljem ümber vastavalt renssansi stiili kaanonitele. Kalevikaupmeeste maja endiselt kaupu pakkuvate müügilettide äärest on raske ostuta lahkuda, sest harva õnnestub sellises esinduslikus atmosfääris nii ligimeelitava kaubavalikuga silmitsi seista.

Maria kirik

Linna arvukate jumalakodade seas on Maria kirik ehk Maarja Taevaminemise basiilika Wawelil seisva katedraali kõrval tähtsaim ehitis. Jutt käib kolmelöövilisest gooti basiilikast, kus põikilöövi asemel on ülipikk kooriosa, millele liitub apsiid Veit Stossi altariga. Koor ja apsiid kokku on peaaegu niisama pikk kui kesklööv oma eeskojaga.

Tornid on kuplite omapära tõttu eri kõrgusega. Suurem torn oma sihvaka gooti stiilis pealisehitisega annab endast igal täistunnil märku. Igal täistunnil kõlab Maria kiriku tornist teravakõlaline trompetiheli, mis äkki katkeb nagu noaga lõigatult. Selle äratussignaaliga meenutatakse trompetisti, kes püüdis krakowlasi 1241. aastal tatarlaste rünnaku eest hoiatada. Nool südames, oli ta järsku sunnitud vaikima.

Raekoja torn

Linna valitsetakse tänapäeval nii või teisiti mujalt, kuid Krakowi raekoja kadumist kahetseb Suure turu külastaja küll. Üksildase ja mahajäetuna seisab seal veel vaid hoone torn ja näitab oma gooti stiilis välimusega, milline arhitektuuriväärtus on raekoja kadumisega kaotsi läinud. Pärast tulekahju 19. sajandil oli hoone taastamine Krakowi raehärradele kas liiga kallis või ihkasid nad hoopis uut, igatahes varemed lammutati ja tornile jäi vaeslapse roll.

Nagu juba öeldud, on Rynek hiigelsuur ja on üks avaramaid linnaruume Euroopas. Kui see 200x200 meetri suurune turuplats 13. sajandil ehitati, oli see vaieldamatult kõige suurem turuplats maailmas. Seda hiiglaslikku väljakut ümbritsevad igast küljest uhked villad, mis kuulusid rikastele kaupmeestele. Iga maja fassaad ja arhitektuur pidi näitama selle omaniku rikkust ja võimu. Igaüks omaette vaatamisväärsus. Mõni lausa väike lossike.  Kahte ühesugust maja polnud. Igaüks oma nägu ja tegu. Majade vahelt looklesid aegajalt turuplatsilt laiali kitsad tänavad. Üle kogu turuplatsi peab valvet punastest kividest kahe torniga Maria kirik, mis ennast mugavalt väljaku ühte nurka sisse seadnud on. Üks torn on kõrgem kui teine. Ümber mustade teravatipuliste tornikiivrite on hulgaliselt väikeseid ja väga teravatipulisi tornikesi, moodustades justkui musta pitsi. Diagonaalis üle turuplatsi Maria kiriku juurest vaadatuna seisab uhkes üksinduses raekoja kellatorn, mis sirutab oma elegantse kaela üles turuplatsi kohale. Mosaiigina oma punasesse tornimüüri pikitud valgeid kivikesi kui väikeseid pärleid. Raekojast pole peale torni midagi muud säilinud.

Jõudnud turuplatsile, andsime lastele 30 minutit vaba aega, sest endal seisis meil ees söögikoha otsimise ekspeditsioon. Täpselt poole tunni pärast pidime kohtuma reakoja torni all. Suundusime naistega otsingule. Tänava nimega Goleba, kus söögikoht Koko olema pidi, leidsime üles vaevata. Väljudes turuplatsilt mööda väikest tänavat, tuli juba mõnekümne meetri pärast pöörata paremale ja olimegi kohal. Aga milline maja on Nr 8?! Käisime tänava otsast lõpuni mitu korda läbi. Õnneks oli see kõigest paarsada meetrit pikk. Küsisime paari inimese käest, kes meid kord edasi kord tagasi juhatasid. Mitte ei näinud sellist nime kuskil. Lõpuks siiski õnnestus, kui astusin sisse ühte butiiki ja siis sealt näidati naeratades õiget hämarat kangialust, mis asus just nende vastas üle tee.

Lõpuks ometi! Esmane välisilme tekitas veidike skeptitsismi. Sisenesime hämarasse ja natuke räpakasse kangialusesse, mille lõpus oli madal ukseava.  Astusime sisse kitsukesse söögikohta, mida oleks pigem nagu välisilme ja asukoha järgi suitsuvineseks hipide ajaveetmise kohaks pidanud. Tegelikult oli hoopis tagasihoidlik rahvast pungil väike söögikoht. See koosnes mitmest erinevast ruumist: ülemine ruum ja keldriruumid, kuhu pääsemiseks pidi minema tagasi kangialusesse ja siis laskuma mööda kitsast ja hämarat kõrgete astmetega keerd-kivitreppi alla keldrisse. Peaga pidi ettevaatlik olema, sest võlvitud laed olid kohati madalad.

Alustasin läbirääkimise meie toitlustamise võimalikkusest. Algul saime kohe vastuseks, kui nad arvu kuulsid, et kahjuks nemad ei saa, kuna neil tuleb kohe grupp sisse ja neil pole ruumi. Palusin siis soovitada mõnda soodsat kohta, kuhu me sööma mahuksime. Selle peale hakkas neiu helistama ja peale telefonivestlust küsis, et kas me saaksime tulla sööma kahes grupis pooletunniste vahedega, et siis oleks vast võimalik. Eks siis tuli saada. Saatsin Kristiina, Anu ja Evelini esimesele seltskonnale järgi. Ise jäin menüüga tutvuma ja toitu tellima. Otsustasin kanašnitsli, salati, kartuli ja morsi kasuks. See selline traditsiooniline toit, mis loodetavasti kõigile sobib. Saabus esimene seltskond. Ülejäänutele oli Kristiina veel pool tundi vaba aega andnud, et siis uuesti kella all kohtuda ja siis juba sööma tulla.

Hakkasime siis tüdrukuid laudade äärde mahutama. Nii kui keegi üleval saalis lauast püsti tõusis, potsatas keegi tüdrukutest asemele. Nii saime lõpuks kõik paika. Alla keldrisaali saime ühe ümmarguse laua ja siis ühest suurest pikast lauast ühe otsa. Tüdrukud istusid sinna võimalikult tihedalt, et kõik ikka ära mahuks. Ma palusin tüdrukutel mitte enne lauast tõusta, kui ma selleks loa annan. Toidud kanti kiirelt ette. Kes soovis friikartuliga, kes keedukartuliga nii ka said. Toit maitses hästi. Jõudsin ise ka korraks laua äärde istuda ja paar ampsu võtta, kui Kristiina juba järgmise grupiga tuli. Hakkasin siis ükshaaval tüdrukuid, kes juba söönud olid, laudadest ära lubama ja juhatasin kohe järgmise asemele. Kõik käis kui õlitatult. Lubasin esimestel sööjatel turuplatsile tagasi minna. Tingimuseks see, et kõik, kes ära lähevad, käivad minu juurest läbi ja ütlevad, et nad nüüd lähevad. Üks suutis ikka niiviisi üksi uitama minna, et mulle ei öelnud. Telefoni tal polnud ja mul polnud õrna aimugi, kus ta nüüd ringi kondab ja kas ta teab, mis kell peab kellatorni all olema. Ette rutates olgu öeldud, et õnneks lahenes kõik ilusti, kuna noor daam istus juba siis kella juures pingil, kui mina turuplatsile jõudsin. Suurem osa tüdrukuid aga nii kiirelt turuplatsile ei jõudnudki, kuna nad olid avastanud söögikoha vastust üle tee poekese, kus valmistati kohapeal komme. Nii jäid nad sinna toppama ja uudistama. Sisseoste tehti sealt ka üsna usinalt. Kui kõik teise grupi omad olid laudade äärde ära paigutatud, toidud kätte saanud ja mina arve ära tasunud, siis läksin ka korraks kõndima ja võtsin endale 20 minutit turuplatsil ringijalutamiseks. Kõik ülejäänud täiskasvanud jäid koos teise grupiga veel sööma.

Jalutasin kohe täitsa üksi see 20 minutit ringi. Olen sellel platsil küll kaks korda varem jalutanud, aga avastasin ikka midagi uut, mida enne pole märganud. Mulle meeldib see paik. Astusin ka siidikaupmeeste hoonesse korraks sisse, et sealt lihtsalt läbi kõndida. Imetlesin kirikutorne ja kauneid maju. Silmitsesin pikalt Krakovi vanimat kirikut ja uhket monumenti, mille ümber noored kogunesid. Selline väga nauditav 20 minutit oli see. Ainuke asi, mis seda mõnusat aega varjutas oli pidev kella vaatamine, et ma kohtingule hiljaks ei jääks. Olen võimeline sellises õhkkonnas kella täielikult unustama.

14:40     olime kõik ilusti kohtumispaigas. Viimased jooksid veel tulistjalu kommipoest tagasi, kes olid teisele ringile läinud, sest kommid olevat nii maitsvad olnud. Otsustasime ühe suure grupipildi teha.

Triin sättis meid siidikaupmeestemaja otsas pinkide abiga pildile ja nii me fotosessioon teoks saigi.

Aeg vanalinnas hakkas otsa saama, mida oli ilmselgelt liiga vähe, aga järgmine tore ekskursioon oli ootamas. Sammusime hoogsal sammul diagonaalis üle turuplatsi, mööda Florianska tänavat, mis on ka üks osa Kuningate teest, linnamüüri ja Barbakaani poole. Hoidsin tempot. Korraga nägime ühe maja küljes lehvimas Eesti lippu. Sinine oli küll veidike luitunud, aga ikkagi meie lipp. Tegime väikese peatuse Floriani värva juures, et grupp kokku koguda ja natuke tutvustavat juttu rääkida. Floriani värav oli üks peaväravast linnamüüris ja on seisnud seal juba 13. sajandist. Just läbi selle värava sisenesid linna kuningad oma kaaskonnaga Krakovisse ja liikusid mööda kuningate teed Wavelisse. Sellepärast siis ka nimi Kuningate tee, mille ka meie olime täies pikkuses läbi käinud.

Barbakaan ja Floriani värav

Krakowi plaanipärast laienemist seganud linnamüüri lasid linnanõunikud 18. sajandil kahjuks maha lõhkuda, et asendada see haljasalade vööndiga (Planty), mis on muidugi palju kenam ega mõju nii sõjakalt. Millist kaitset aga vanad kindlustused pakkusid, saab selgeks 15. sajandist pärit barbakaani, hiiglasliku välisfordi ja selle taga paikneva Floriani värava näitel, mille külgedel on näha müüri jäänused.

Viskasime ka kiire pilgu Barbakaanile, mis on üks säilinud Krakovi kaitserajatistest. Tegelikult kõndisime sellest mööda, et jõuda kokkulepitud kohta, kus buss meid ootama pidi. Meie ajastus oli nii täpne, et parasjagu, kui meie ümber nurga pöörasime, tagurdas buss parkimiskohta. Kell oli just nii palju, kui pidi…

15:00     ronisime bussi ja hakkasime sõitma läbi linna Wieliczka poole.

Olin seekord Krakovis juba kolmandat korda, aga kui võimalus avaneks, siis läheks veel. See on väga ilus, huvitav ja hea auraga linn, kus on palju vaadata.

15:20     nägime väikest avariid, mis ka väheke liiklust takistas, aga õnneks suuremat seisakut ei tekitanud.

15:30     Krakov polnud nagu veel läbigi saanud, kui juba olime kohal Wieliczka soolakaevanduses. Parkisime bussi kruusasele väikesele busside jaoks mõeldud platsile, kuhu oli end sisse seadnud esimesed suveniiriputkad. Meie ekskursiooni alguseni oli jäänud veel 35 minutit. Olin broneeringu teinud juba mitu kuud tagasi. Kuna olime taas kord nii suur grupp, siis oli vajalik kaheks jaotumine. Meile oli määratud kaks inglisekeelset giidi.

Sammusime mööda kiviklibust kitsast jalgteed, mis kulges mööda ehitusplasti äärt aia tagant üles kaevanduse poole. Olen seal varem ühel korral käinud, seega oli mul tee selge, kuhu minema peab. Kuna ekskursiooni alguseni oli veel aega, siis lasin grupi suveniiriputkadesse uudistama, ise aga läksin broneeringut kinnitama ja pileteid ostma. Mingeid probleeme polnud, kõik kokkulepped pidasid paika, nüüd oli vaid vaja giidid ära oodata. Lippasin ise ka korra järele jäänud minutite jooksul suveniiride juurest läbi. Mul oli kindel soov, mis ma sealt osta tahtsin, mis mulle eelmine kord olid silma jäänud, aga kuna polnud veel hooaeg, siis olid osad putkad kinni. Nii jäid mul sisseostud tegemata.

Enne, kui giidid välja ilmusid, jaotasime end juba ennetavalt kahte gruppi ära. Tehti ettepanek, et jaotaks sedasi, et üks grupp, kes vajavad tõlkimist ja teine, kes ei vaja. Mõeldud tehtud ja kuidagi väga iseenesest juhtus nii, et grupp jaotus väga täpselt pooleks. Giidid ilmusid ka uksele. Mõlemad mehed, üks pikk ja noor, teine lühike ja keskealine. Tõlkimistvajav grupp sai endale giidiks selle noore ja pika. Mina jäin tõlgi ametisse.

Wieliczka soolakaevandus

Poola on rikas mineraalsete looduvarade, sealhulgas raua, tsingi, vase ja kivisoola poolest. 13. saj rajatud Wieliczka soolakaevandus kujutab endast maa-alust linnakut, kus on sanatoorium, teater, kabel ja kohvik. Kõik on valmistatud soolast, ka trepid ja küünlajalad.
Wieliczka soolakaevandus kuulub alates 1978. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on vanim soolaasundus Poolas ja ka Euroopas. See on kasutusel olnud 900 aastat. Esmakordselt nimetatakse Wielika Soli soolakaevandust ürikutes 1119. aastal. Sajandeid oli see maa rikkuse allikaks. See oli keskajal üks maailma suurimaid ja kasulikumaid tööstusettevõtteid, sest tollal oli sool kaubanduslikult sama mis tänapäeval nafta. 18. Sajandil kujunes see turismiobjektiks ja on tänapäeval üks populaarsemaid turismiatraktsioone Poolas.

Alates 13. Sajandist kuni 1992. Aastani kaevandati soola maapõuest välja vahetpidamata.

Üks maailmarändurist  prantslane arvas 18. Sajandil kaevandusega tutvudes, et see ei jää võimsuselt alla Egiptuse püramiididele. Selle mõõtmetest ei anna maapealne sissepääs vähimatki aimu.

Soolakaevanduses on 330 km käike 9 tasandil, viimane neist 327m maa all. Kokku on seal 2040 kambrit, 26 maapinnale toovat püstšahti ja veel umbes 180 samasugust, mis seovad eri sügavuses asuvaid kambreid. Ekskursioon mööda nn. turistirada on 3,5 km pikk ning läbib üle 20 ruumi ja maa-aluse soolakaevanduse muuseumi, mis asub tasandil 3. Ilusti dekoreeritud kabelid, võluvad maa-alused järved ja hästi säilinud jäljed kaevandustegevusest, annavad külastajatele hea ülevaate kaevanduse tegevusest läbi aegade. Wieliczka kaevurid on ehitanud selle kõhedust tekitava kaevanduse ja kambrite maailma koos kujude, monumentide ja bareljeefidega ning kõik see on tahutud käsitsi tugevast soolast.

Kuninga kabel 101m sügavusel on kõige ilusam kamber, mis on kaunistatud valgete soolakristallidest lühtritega ning halli soola nikerdatud bareljeefidega. Suurim kabel on pühendatud kohalike soolakaevurite kaitsjale. Kabelit hakati välja raiuma ja viimistlema 1896. aastal ning tööd jagus vaheaegadega kuni aastani 1993, näiteks 12 meetri kõrguse ja 54 x 17 meetrise põrandapindlalaga kabeli rajamiseks kaevati 32 aasta jooksul välja 20 000 tonni soola.  Selles kirikus pole mitte midagi tehtud professionaalsete kunstnike poolt, kuid ometi katavad kõiki seinu imekaunid soola raiutud stseenid piiblist. Altar, lühtrid ja skulptuurid ning muu religioosne atribuutika on vapustavalt kaunid. 

16:05     väljusid ekskursioonid. Meie grupp ees. Väga esinduslik värk. Giidid olid kõik must-valgetes kuldnööpidega vormides. Meie giidi nimi oli Thomas, meeldiv, viskas kildu ja rääkis väga normaalset inglise keelt.

Esmalt laskusime 380 trepiastet alla sügavikku 64 m sügavusele maa-alla ja jõudsime I korrusele. Pea hakkas tasapisi ringi käima, kui muudkui allapoole keerutasime. Ekskursiooni lõpuks pidime välja jõudma 4 korrusele. Kaevanduses oli 14 kraadi sooja.

Täitsa uskumatu, et käsime soola sisse uuristatud tunneleid pidi. Kohati olid käigud ja koopad palkidega toestatud. Kõik oli väga ilus ja korralikult tehtud. See oli kokku pressitud meresool, millest siis teatud meetodite abil söögisool kätte saadi. Seinad ehk siis sool oli tumehall. Erinevates saalides olid soolast välja raiutud kujud. Ühes kohas oli kohe lavastatud legend soolakaevanduse algusest ja kuidas selle läbi Poola rikkaks sai. Igal käigul nagu tänavatelgi oli nimi. Kokku oli maa-all käike üle 300 km. Meie oma ekskursioonil läbisime alla 1% nendest.

Jõudsime väikese kabelini. Kokku pidavat kaevanduses olema 25 kabelit. Kaevurid olid väga usklik rahvas ja töö ajal oli neil lubatud palvetamas käia. Pikad valgustatud puust trepid koopalabürindis viisid aina allapoole. Valgusega oli väga meisterlikult mängutud, tekitades võimsa ja ilusa efekti, kui ülevalt alla vaatasid.  Korraga astusime sisse pea-aegu suurimasse maa-alusesse kirikusse maailmas. Valge, imeilus, muinasjutuline! Seal oli kõik soolast. Alates treppidest, mis kooripealselt alla viisid (nagu kahepoolne paraadtrepp lossidel), põrandast kuni lühtriteni välja. Kiriku olid ehitanud 3 kaevurit 67 aastaga, kuid nad ei töötanu kunagi üheaegselt. Algatuseks kulus 25 aastat selleks, et ruum soolast tühjaks saada. Edasi algasid juba kujundustööd. Selles kirikus pole mitte midagi tehtud professionaalsete kunstnike poolt, kuid ometi katavad kõiki seinu imekaunid soola raiutud reljeefsed stseenid piiblist. Kui kirikule ringi peale, teed, siis oled ära näinud kogu Kristuse eluloo tähtsaimad sündmused. Altari kohal seisab printsess ??? kuju, kes on kaevanduse  ja kaevurite kaitsepühak ja kes legendi järgi soola Wieliczkas avastas. Laes rippusid kroonlühtrid, mis tehtud puust karkassi peale ja kaunistatud soolakristallidega. Väga kaunis ja suursugune koht. Põrandalt läikis vastu väga sile ja libe soolaparkett. Giid andis meile siin aega iseseisvalt ringi vaadata. Kirik on ka praegu aktiivselt tegutsev. Igal pühapäevahommikul kell 8:00 toimub jumalateenistus, lisaks veel aeg-ajal pulmad ja klassikalise muusika kontserdid.  Kõige viimane kuju kiriku väljapääsu juures oli paavsti kuju, mis tehtud 7 aastat tagasi ja selle valmimiseks kulus 8 kuud. Selle raius üks kaevur ja tegi seda ainult sel ajal, kui turistid nägemas olid.

Meie teine grupp oli ka järgi jõudnud ja nii me kirikus kohtusimegi. Palusime giididelt luba seal üks grupipilt teha, et kogu seltskond peale jääks. Tegelikult on seal neil oma fotograaf, kes soovi korral pildi teeb ja siis pärast ülevalt kassast suure raha eest osta saab. Meie seda teenust kasutada ei soovinud, kuna meil oli oma fotograaf kaasa. Meie rõõmuks tuldi meie palvele vastu teatud tingimustel. Pärast tuli meil nende palve täita. Triin sättis meid jälle rivvi. Bussijuht Enno oli ka meiega koos tuurile tulnud, nii et puudu oli ainult Ando, kes otsustas mitte kaasa tulla, kuna oli seal varem käinud. Kui pilt tehtud, siis oli meie kord vastuteene teha. Giidi palusid midagi laulda. Säilitasime oma pildiasendi ja kiire otsustamise tulemusena algas Hiiumaa neidudekoori „Sepapoiste” esmaettekanne Wieliczka soolakirikus. Kõlas võimsalt küll. Väga vinge! Giidid lindistasid selle diktofoniga üles kah!

Jaotusime nüüd uuesti kaheks ja jätkasime oma retke. Edasine teekond viis läbi väikeste järvekestega saalidest. Järvede kohal viisid trepid kas kõrgele lae alla või siis looklesid mööda koopaseina. Need olid valgustatud ja andsid veidike müstilise tunde. Aga üldiselt sellist tunnet küll polnud, et oleks maa-all. Liikusime kokkuvõttes 135 m sügavusele maapõue.

Külastasime suurt peosaali, mis oligi kohe pidude toimumise koht. Põrand oli kaetud laudadega ja koopalagi oli toestatud unikaalse puust toestus-rägastikuga. Puit vahetati 70% restaureerimise käigus, kuid peatalad olid originaalid. Soolases keskkonnas säilib puit sadu aastaid väga hästi. Välja olid ehitatud garderoobid, WC-d jne. Ikka täis mäng ühe korraliku peo jaoks.

Ühte ruumi sisenesime pimedas ja paluti seisma jääda käsipuu äärde. Korraga hakkas mängima imeilus muusika ja põlema läksid erinevatest kohtadest tuled, mis valgustasid koopajärve, kõrgustesse minevaid ussjaid treppe ja kujusid. Kaunis vaatemäng Chopin`i muusika saatel. See oli väga meeliülendav ja ilus!

Oma teel maa-aluses maailmas läbisime ruume, kus olid nn õnneallikad. Kuskilt ülevalt paistis läbi erinevate koopa-avauste valgustatud puust trepid, mis moodustasid ilusa vaatepildi ja meid taas sügavamale maapõue viisid. Samas olid kõrval näha soola sees vanad trepiastmed, milledel kunagi töölised üles-alla marssisid. Kaevanduse kõrghetkedel töötas maapõues u 1000 hobust. Loomad toodi kaevandusse ühe korra ja jäeti sinna aastaks tööle, enne kui uuesti maapeale tagasi vinnati. Kaevandusesügavustesse laskuti köie otsas kuus meest korraga ja sama moodi transporditi ka hobuseid üles alla. Samade vintsidega, mida ajasid ringi hobused, transporditi ka soolakamakaid. Kõige suurem vints venitas maapeale kuni 2 tonnise soolabloki. Erineva suuruse ja tööpõhimõttega vintse leidus nii maapeal kui erinevatel korrustel. Mõni oli nii väike, mida jaksas ringi ajada inimjõud, aga mõned nii suured, et kõige rohkem ajas seda ringi 6 paari hobuseid. Tüdrukud said ka proovida, kuidas seda asjandust ringi ajada oli. Nendel läks küll töö väga ladusalt ja lõbusalt.

Tõmbasime näpuga ka üle seina, mis selle tagajärjel soolasena maitses. Giid andis lausa eraldi aega selleks, et kes soovivad seina lakkuda. See pidi hinna sees olema J. No tüdrukud kasutasid seda võimalust üsna agaralt. Pärast itsitasid ja matsutasid soolast suud.

Lõpuks jõudsime välja kõrgesse saali, kus olid suveniiriputkad ja giid lõpetas oma tuuri. Algusest oli kulunud pea 2 tundi. Siin oli otsustamise koht. Kes soovis, sai koos giidiga retke jätkata, minnes külastama muuseumi osa. Kes seda ei soovinud, said minna koos teise giidiga üles maa peale tagasi. Kui algul oli suurem osa üles minemas, siis lõpuks läks vist giidiga kaasa vaid 12-13 reisilist. Ülejäänud haakisime end kohe teisele giidile sappa ja jätkasime tutvumist kaevandusega.

Muuseumis osas sai väga hea ülevaate tegelikust tööst kaevanduses. Enne jäi see veidi segaseks. Näha oli erinevaid tööriistu erinevatest ajaperioodidest, ilmekad maketid ja demonstratsioon sellest, kuidas kaevurid sügavikku laskusid. Huvitav oli! Näha oli ka erinevad variandid soolast, mida maapõu endas peidab. Seal oli imeilusaid ja õrnu soolakristalle, aga ka tumedaid suuri soolakamakaid.

Lisaks muuseumile on seal sügaval maa all ka SPA, mis eelkõige mõeldud allergikutele ja astmaatikutele. Kõige lühemad protseduurid kestavad 2 tundi.

Oleme oma ringkäiguga jõudnud lõppu. Siirdusime lifti ootama. Istusime pinkidel ja giid küsis, et mis meil siis edasi plaanis on. Ütlesin, et meil on ees maailma tähtsaim asi - shoppamine. Selle peale ütles tema, et neil nimetatakse seda skleping. Sklep on poola keeles pood.  Kohale jõudis väga omanäoline lift. See oli 4 kordne lifti, mille igale korrusele mahtus 9 inimest ja siis olid kõik üksteise vastu sõna otsese mõttes litsutud, mis 135 m sügavuselt meid 40 sekundiga maapeale tagasi viis. Väga kitsas olemine oli.

Oma ekskursiooni jooksul olime läbi käinud umbes 3.5 km maa-aluseid tunneleid. Kui üles jõudsime, oli õues juba pimedaks läinud. Sammusime kohe otsejoones bussi juurde. Osad olid juba seal ja ootasid meid.

19:00     saime alustada sõitu hotelli poole. Kuna õhtuks oli vaja veel ka süüa osta, siis tuli ette võtta poereis. See uudis võeti vastu suurima rõõmuga. Otsustasime minna sellesse suurde ostukeskusesse, mis hotelli lähedusse jäi.

19:30     olime bussi jätnud seisma ostukeskuse kõrval, kaugel sissepääsust. Mitte ei õnnestunud meil leida õiget auku, kust oleks saanud bussiga lähemale minna. Otsustasime Kristiinaga otsimise asemel jalad selga võtta ja järele uurida, kas seal ikka toidupood on. Ülejäänud seltskonna jätsime bussi ootele. Vajalik pood oli olemas. Helistasin Anule, kes tegi lastele infominutid ja lasi rahva bussist välja.  Aega oli kõigest tund, sest vaja oli buss jälle õigeaegselt seisma panna, et saaksime homme varakult sõitu alustada.

Suundusime Kristiinaga kõigepealt siis salati otsingule, et igale ühele osta karbike salatit lihapallide juurde, mida meil veel piisavalt alles oli. Lahtist salatit ei müüdud. Õnneks leidsime riiuli, kus olid juba pakendatud salatid. Sorte oli väga palju. Üritasime tuvastada koostisaineid ja lõpuks tegime mingi valiku ära. Veel tahtsime osta banaane, mida ei olnud. Siis valisime hoopis õunad. Magustoiduks ostsime väikesed saiad ja juurde võtsime purgi moosi, et äkki keegi tahab suu väga magusaks teha. Nii, ühiskondlik tavaar olemas, olid mõned minutid aega veel ka endale maiustusi valida. Omad lapsed ootasid ju ka, et emme koju tulles midagi head tooks. Valik oli suur, kiiruga sai šokolaade ja küpsiseid korvi isegi liiga palju tõstetud. Oli aeg maksma minna. Ladusime oma suure korvitäie letile moodustades mitu erinevat hunnikut: minu, Kristiina ja meie kõigi. Selgus, et olime õunad kaalumata jätnud. Seni, kuni tädi hakkas lõputuid salatikarpe kassast läbi laskma, jooksime Kristiinaga puuviljade juurde tagasi. Anu jäi asjal kassas silma peal hoidma ja asju pakkima. Kaalumise aparaat oli sootuks teistsugune kui meil ja me ei jaganud kohe üldse midagi, kuidas see käib. Palusime ühe noore naise käest abi ja selgus, et asi on tegelikult väga lihtne. Kõik oleks ju hästi sujunud, kui õunte kott poleks katki läinud. Nii läkski meil veidike rohkem aega, kui oleks võinud. Kiirustasime leti juurde tagasi. Järjekord ootas meie järgi. Lõpuks olime oma maksmistega ühel pool ja korv ääreni laupa täis. Hakkasime kiirel sammul bussi poole liikuma. Kõik olid juba ilusti bussis, kui meie oma korvitäie söögiga kohale jõudsime. Tegime kiire laadimise bussi. Küll oli hea, et meil need kollased ämbrid kaasas olid. Nendega saime väga mugavalt toitu transportida.

20:30     hakkasime sõitma hotelli poole. Tekkis aktiivne arutelu, mis kell me homme peame ärkama ja mis kell saame sõitma hakata. Kuna täna öösel oli kätte jõudnud kevade see päev, kui tuli minna üle suveajale, siis tekitas see suurt segadust. Segadust tekitas see, et bussijuhid ei tohtinud oma meerika kella keerata, nii et nende kell oli teine kui kohalik aeg. Minu polnud ka oma telefoni piiril keeranud.  Arutasime, mis me arutasime, siis jõudsime järeldusele, et kui mina oma telefoni kella 6-ks äratama panen ja kui öösel kella tunnike edasi keeratakse, siis peaks kõik õige olema.

21:00     no nii, see asi selge, tegin kiired infominutid õhtu ja homse päeva kohta ning päästsime bussiuksed hotelli ees valla. Tüdrukutele ka kandamid kätte, ämbrid olid meil täis ju toitu ja üles. Põikasin läbi retseptsioonist, et tuletada meelde meie palvet varem süüa saada. Minule meenutati omakorda viisakalt aga seda, et öösel keeratakse kella. Tellisin endale hommikuks igaks juhuks ka kella 6 äratuse, et mitte oma kellakeeramisega eksi minna.

Algas õhtusöögi aeg. Meie ukse taha tekkis kiiresti järjekord. Salativalik oli suur ja tegelikult ei osanud ju keegi täpselt öelda, mis maitsega see on, nii et tuli valida tunde järgi. Nagu juba eelpool mainitud, siis lisaks oli juurde lihapall ja väike šokolaadisai. Kes soovis, sai ka moosi peale. Toidud kätte jaotatud, oli aeg ennast ka sööma sättida. Seadsime end naistega meie tuppa einestama. Salatil polnud vigagi. Minu meelest täitsa maitsev, aga minu jaoks natuke liiga suur ports.

Nii see õhtu vaikselt kulges.

23:00     algas öörahu. See tähendas seda, et igaüks pidi oma toas olema ja toonid vaiksemaks võtma. Õhtune ülesanne oli ka oma asjad kokku pakkida, et hommikul ainult viimased asjad veel kohvrisse pista, sest äratus oli niigi vara. Koridori peal  jäi täna õhtul üsna varakult vaikseks. Päev oli olnud vist väsitav. Ka meie pakkisime oma asjad võimalikult palju kokku ja pugesime põhku. Palavikurohtu ei pidanud täna andma kellelegi. Doktor Kaevul oli täna pea-aegu töö-vaba päev.