7:30 oli äratus, sest
hommikusöök ootas ja uus päev vajas käimalükkamist.
8:00 olid kõik lapsed ka
juba üleval ja ootasid kannatamatult hommikusöögile minemist.
8:30 oli kokkulepitud
meie söögiaeg, aga kannatamatus oli nii suur, et tüdrukud hakkasid juba varem
alla minema. Õnneks oli kõik valmis ja hommikusöök võis alata. Valikut oli
piisavalt. Täitsa traditsiooniline hommikusöök sooja viineri, munahüüve ja
võileibadega. Muidugi ei puudunud ka krõbinad ja piim.
9:15 nii nagu päevakava
ette nägi, olid kõik ilusti bussi juures õues. Ilm oli nii soe ja kevadine. Päike
säras rõõmsalt kõrgel taevas. Päikeseprillid olid välja otsitud ja kõigi näod
särasid rõõmust. Kevad oli saabunud. Selle soojuse nautimiseks jäi meil ka
natuke aega, kuna bussi seisuaeg polnud veel täis saanud. Nii pidime 15 minutit
ootama, enne kui sõitu alustada saime. Tundus, et keegi ei kurtnud selle
viivituse üle, pigem nautisid täiel rinnal.
9:30 alustasime sõitu ja
sihtkohaks festivali toimumispaik, sest täna oligi kätte jõudnud see päev,
milleks me olime sinna sõitnud – festivalipäev.
9:45 olime juba kohal.
See oli kultuurikeskus nimega Nowohuckie
Centrum Kultury. Jätsime bussi seisma suure mitmerealise magistraali
äärde kõnniteele, kuna bussijuhid ei riskinud kangialusest läbi sõita, mis
parklasse viis. See tundus liiga madal ja märk näitas ka seda, et meie oma
bussiga sealt alt läbi ei mahu. Nii siis jäime tänava äärde.
Ronisime bussist välja kõik
vajalik kaasas. Kambapeale sai ka suured vahenditekotid, ämbrid, veepudelid ja
muu kraam kaasa haaratud. Sammusime läbi väikese pargi kultuurikeskuse poole,
mis oli madal klaasist fassaadiga hoone. Kõikjalt õhkus sotsiaegse pärandi
hõngu. Peaukse poole astudes, tuli meile juba vastu Edvardase abikaasa ja andis
kätte päevakava, kus kirjas prooviajad ja esinemisjärjekord. Edvardas on
festivali peakorraldaja ja on korraldustiimi ka oma abikaasa haaranud. Sai kinnitust muudatus, mis oli mulle
saadetud päev enne ärasõitu. Sellised asjad mulle kohe üldse ei meeldi.
Teadmatus! Mitu kuud enne festivali oli teada, et festivalipäev algab 10:00 ja
lõppeb õhtusöögiga kell 20:00. Siis sain aga kirja viimasel päeval enne
ärasõitu, et festivaliprogramm lõppeb kell 15:00. Segadus, ei teadnuski kohe,
mida uskuda. Plaanid meil ju kõik tehtud esimese graafiku järgi. Nüüd aga
tekkis ei kusagilt 5 tundi vaba aega. Tuli mõelda, mis siis selle ajaga peale
hakata.
Sisenesime suurde madalasse
hämarasse fuajeesse, kus oli ka garderoob. Sammusime sinna, kuhu juhatai ja
korraga seisime suure saali uksel. Otse meie ees avanes vaade alla kauguses
asuvale suurele heledale lavale. Seisime kõrgel üleval, kus lõppesid pingiread,
millede mõlemalt poolt suundusid alla pikad trepid, mis viisid otse alla lava
nurkadesse. Jätsin lapsed fuajeesse ootama, kuni mulle ära näidatakse, kus on
meile mõeldud garderoob. Läksin alla lava juurde, kus toimetas ringi Edvardas.
Sai peakorraldajale tere öeldud ja paar viisakusväljendit vahetatud ja siis
juhatas ta mind läbi väikese ukse ja hämarate keldrikorruse koridoride lava
alla saali. See oli küll väga päevinäinud ruum. Sumbunud lõhn sees, vaipkatted
laperdasid ja olid nurkadest lahti. Pool piklikust ilma akendeta hämara
valgustusega saalist oli ühe astme võrra kõrgemal. Vähemasti oli piisavalt
ruumi, ei pidanud üksteise kukil olema. Panin oma kandami maha ja läksin
lastele järgi. Juhatasin lapsed riietusruumi ja kuna aeg oli nii kaugel, et
lähenes kiiresti meie prooviaeg, siis sättisime end kohe lavale minekus valmis.
10:20 algas meie proov.
Hakkasime järjest pihta. Alustasid „Hiiu Piigad” ja siis oli I rühm kord oma
tantsuga „Who are they?”. Keskkoht oli väga paigast ära, aga muu oli enam-vähem
paigas. Jätkasime „Mänguga”, mida tantsisid I ja III rühm koos. Tundus, et meie
arvestused tantsujooniste sättimisel olid õnneks paika pidanud ja saime „Mängu”
kolm koosseisu kõrvuti tantsida. See tegi meele kohe rõõmsaks. Väga ilusti mahtusid
kõik lavale sedasi ära. Kui „Mäng” tantsitud, oli „Lume” kord. See on tants,
mida Hiiumaal laval veel nähtud polegi ja terve rühm pole seda ka koos
tantsinud. Viimasena tegi oma proovi ära II rühm „Hunt Kriimsilma” ja „Vastasseisu”.
Kätte jõudis vaba aeg, sest kontsert algas alles kell 13:00. Saalis muidugi
jätkusid proovid ja tüdrukud läksid neid ka vaatama. All garderoobis aga algas
soengute tegemine. I rühmal oli vaja korralikud krunnid pähe saada ja III
rühmal viljapead punuda. See kõik võttis omajagu aega. Evelin ja Anu olid
läinud tänavatele lonkima ja linnaga tutvuma. Olime mitte just päris
äärelinnas, aga umbes nagu meil Tallinnas Mustamäe, oma 13 km kesklinnast.
Tüdrukud, kellel soengud ja
make-up valmis, leidsid endale maja peal tegevust või siis käisid sooja ilma
nautimas. II rühm leidis endale ühe vanapapist fänni. Ega ma seda lugu päris
täpselt tea, aga ükshetk, kui ma saali läksin tüdrukutele mingit infot andma,
kes olid end mugavalt toolidesse istuma seadnud, maiustasid müslibatooniga
(vist oli). Õhinaga rääkisid nad mullegi, kuidas nende ees või siis taga istuv
härra oli proovinud nendega juttu teha. Paraku keelebarjääri tõttu üksteisest
väga hästi ei mõistetud. Aga korraga oli härra püsti tõusnud ja kui tagasi
tuli, siis oli kõigile ühe maiustuse andnud.
12:00 algas juhendajate
vastuvõtt, mis toimus saali kõrval ruumis. Läksime Kristiina ja Triinuga
õigeaegselt kohale. Laual olid väikesed võileivad ja veiniklaasid. Vaikselt täitus
ruum õpetajatega. Meiega kokku oli festivalil 10 tantsurühma ja 7
laulukollektiivi. Tuli ka Edvardas abikaasaga ja ametlik osa võis alata. See
seisnes siis selles, et iga õpetaja tutvustas oma kollektiivi ja selle
tegemisi. Mõni sattus ikka väga hoogu. Mitte ei tahtnud lõpetada. Vahepeal juba
istus maha ka ja siis tõusis uuesti püsti, hakates uuesti žestikuleerides
seletama. Leedukad rääkisid mugavusest leedu keeles, kuna korraldajad on ju
leedukad. Kuna suurem osa mõistis vene keelt, siis tõlkis Edvardas jutu ka
ümber. Muidu enamus rääkisid vene keeles. Meie nimel rääkis Kristiina, andes
väikese ülevaate sellest, kes me oleme ja kust me tuleme. Kogu selle
protseduuri kõrvale sai ampsata võileiba ja mekkida klaasikese haput veini.
Tutvustusvoor läbi, oli aeg seltskondlikuks vestlusteks ja kontaktide
vahetamiseks. Meil oli kaasa võetud infovoldikuid ja brožüüre. Korraldajatele natuke
suurem kingituse pakikene. Kui kingitus korraldajatele oli meil kaasas ka
üleval vastuvõturuumis, siis ülejäänud väike nänn oli jäänud alla riietusruumi.
Kuna õhkkond oli nüüd vaba, siis lippasin alla, et need ära tuua. Juba poolel saalitrepil
tulid mulle I rühma tüdrukud vastu ise ähmi täis, et Karmen kukkus trepil ja
lõi pea vastu seina ära. Läksin kiiruga alla ja Karmen oli väga õnnetu.
Kössitas saalinurgas ja nuttis. Tegin talle põrandale aseme ja panin pikali.
Katsin ta soojade jopedega, sest ta värises. Doktor Kaev pidi taas tööle
hakkama. Täna polnudki veel enne ühtegi haigestumist olnud. Võtsin oma
arstipauna, kus oli sees ühekordne külmakott. Pigistasin mis ma pigistasin, aga
katki seda ei saanud. Panin selle siis põrandale ja virutasin rusikaga. III
rühma tüdrukud kohe kilkama: „Oh, nägite, õpetaja tegi kung fud”. Igal juhul
oli külmakott nüüd töökorras ja asetasin selle Karmenile otsaette. Jätsin ta
tüdrukutega natukeseks omapäi, et korra vastuvõturuumis tagasi käia ja nänn
üles viia. Käisin sipsti üleval ära, et siis alla tagasi minna. Esinemine tuli
järjest lähemale ja mul üks ristseliti vigastatuna maas. Tekkis väike hirm, et
äkki on peapõrutus. Kuna mu enda lapsel oli aasta tagasi peapõrutus olnud, siis
jälgisin tasapisi näitusid, mida mul tookordki jälgida kästi. Ühtegi nendest ei
ilmnenud. Siiski arvasime Kristiinaga, et oleks hea arstiga nõu pidada,
mispeale võtsin ühendust oma perearstiga Hiiumaal. Rääkisime pikalt ja
seletasin olukorda. Ta arvas, et pigem on see vaid ehmatus ja šokk, aga et kui
oksendama hakkab, siis minge arsti juurde. Nii nagu me Kristiinaga ise olime
arvanud, ütles ka tema, et soovitatavalt mitte tantsima saata ja võimalikult
kaua lamada, et siiski võimaliku peapõrutuse korral mitte liiga teha. Karmen
ise tahtsi küll tantsima minna ja ajas ennast püsti korraks ka, aga pani
kiirelt kohe pikali tagasi, sest pea hakkas ringi käima.
13:00 algas kontsert. Kõik
tüdrukud olid juba saali läinud. See festival on ülesehitatud nii, et ennekõike
on see esinejatele endile, et näha teisi ja ennast näidata ning esinemisest
rõõmu tunda. Seega võisid kõik esinejad saalis istuda, ainut õigeks ajaks pidi akside vahel valmis olema. Mina
läksin ka olukorraga tutvuma ja avamist vaatama. Kristiina jäi Karmeni juurde. Pidin
varsti ta minema välja vahetama. Avalooks laulis Edvardase abikaasa „Ooperi
Fantoomi” tunnuslugu. Tegelikult oli seda päris jube kuulata nii keeleliselt
kui ka vokaalselt oli palju sellist, mis kõrvale haiget tegi. Ta on ka varasematel
festivalidel laulnud, aga nii kehvasti pole ükski lugu enne kõlanud. Aga see
selleks. Kontserdi esimeses osas esinesid laulukollektiivid. Oli akadeemilisi
ja oli tantsulisi numbreid, oli vanemaid ja nooremaid esinejaid. Mõnele jagus
sära ja energiat rohkem kui teisele. Sain mina paar numbrit ära vaadata ja
mõtlema hakata, et vaatan ühe veel, siis lähen alla ja lasen Kristiina saali,
kui nägin, et alt uksest tuleb Kristiina koos Karmeniga, toetades teda enda
vastu. Haakusin neile sappa ja läksime üles WC-sse. Karmen tundis end veidike
paremini ja nad olid otsustanud, et tulevad saali istuma.
Jõudis kätte kontserdi teine
pool, mille sisustasid tantsukollektiivid. Saatsin juba varem oma I rühma
saalist välja lava taha, sest nemad olid esimesed, kes selle rea avasid.
Graafiku järgi …
13:56 kuulutati välja
Tiina Dancestudio I group and „Who are they?”. Tants läks ilusti ühe tühja
kohaga. Kristiina pärast rääkis, et kui rühm juba laval oli ja esimesed
muusikalöögid kostusid, oli Karmen natuke segaduses olevalt küsinud, et kas
mina siis täna ei tantsigi. Noh jah, seekord läks siis sedasi, et tuli olude
sunnil saalist vaadata, kuidas teised tantsivad. Tants pälvis suure tormilise
aplausi.
14:16 kutsuti lavale The
dancegroup of Kärdla Kulturehouse, mis siis oli tegelikult Tt-stuudio II rühm
tantsuga „Contradiction”. Tuttav
ja jõuline muusika pani saali kihama ja oma esitusega võideti publiku vilekoor. Mina päris rahul
polnud, sest meelelahutusest oli asi väga kaugel. Tüdrukud olid surmtõsised,
ükski näolihas ei töötanud.
14:16 Tiina Dancestudio
III group ja „The Snow”. Esitus oli soliidne. Tüdrukud ise pärast küll
nurisesid, et siit ja siit läks sassi ja mul läks ikka täitsa valesti, aga mis
seal ikka. Kriitikameel on tüdrukutel täitsa olemas.
14:28 Folkdancegroup „Hiiu
Piigad” (Girls from Hiiu island) ja „Rätti tooma” (A New Shawl). See on väga
mõnus tants ja tundus, et ka publikule meeldis.
14:32 Tiina Dancestudio I
group + III grup „Game”. See tants lõi oma massi ja vahenditega. Publikust oli
tunda üllatusmõminat, kui pallid välja tulid. Kui tants lõppes, sai see väga
tormilise käteplagina.
14:48 Folkdancegroup „Hiiu
Piigad” (Girls from Hiiu island) ja „Simmanipolka” (Willage party). See tants
läks neil ikka täitsa sassi. Endal oli neil päris naljakas, aga kuidagi said
nad selle lõpuni tantsitud. Arvan, et võõrale silmale ei paistnud seal midagi
valesti olevat, nii et aplodeeriti ka selle esituse peale.
14:56 lõpetas kogu
kontserdi „Jolly Wolf” The dancegroup of Kärdla Kulturehouse. Üks tore
naerusumin käis publikust läbi, kui jänkud lavale tulid. Üldse oli väga tore
publiku reaktsiooni selle tantsu jooksul jälgida. Tundus, et see pakkus tõsist
meelelahutust ja ausalt öelda oli seekord ka tüdrukute emotsioon laval täitsa
hea. Seekord polnud mul midagi ette heita. Hoopis teise teraga esitus.
Kontsert oligi läbi. Laval oli
olnud väga erinevaid tantsunumbreid ja –stiile. Oli rahvatantsu, oli balletti
algeid, oli soolonumbreid ja massitantse. Tase oli väga erinev, aga üht-teist
oli vaadata küll. Programm oli mitmekesine ja kindlasti kohe silmaringi
avardav.
Läksime oma garderoobi riideid
vahetama ja oma kodinaid kokku korjama. Kui tüdrukud riietusid, käisin mina
suure kultuurikeskuse peal ringi ja otsisin seda kohta, kus lõunasööki
serveeritakse. Küll oli palju soppe sellel majal. Väljast ei tundunudki nii
suur, aga tegelikult oli ikka päris lahmaks teine. Kõledad ja suured koridorid,
mis olid rohkem saali mõõtu. Andis ikka kõndida.
Nüüd ootas lõunasöök, mida pakuti
kultuurikeskuse teises tiivas. Tuli läbida kahte tiiba ühendav koridor ja siis
laskuda treppe pidi alla. Suur osa osalejaid istus juba pikkade laudade ääres.
Paigutasime III rühma suurde saali, kus oli veel viimane vaba laud. II rühm
leidis mõned kohad ühe pika laua otsas. Ülejäänud mahutasime end väiksemasse
kohviku moodi ruumi väiksemate laudade taha. Seal oli ka pääs kööki, kust suppe
välja kanti ja väike baarilett. Lauad olid kaetud ja supitaldrikutes olid
külmad fermišellid. Laual oli supitirin, kust siis puljongit neile spagettidele
peale tõsta tuli. See oli esimene käik toidust. Minu meelest oli küll täitsa
söödav, aga paljud tüdrukud krimpsutasid selle peale nägu.
Supid otsas või siis järgi
jäetud, hakkasime praadi ootama. Rahvast oli väga palju ja kõigest vist kaks
teenindajat ainult, kes supitaldrikuid eest ära korjasid. Kui nii edasi, siis
ei saa me õhtusöögi ajaks ka oma praadi kätte. Üks õpetaja lähenes julmalt
baariletile ja küsis oma laste toidud kätte. Egas midagi. Tegime natuke
omaloomingut ja saatsin kohe kärmelt oma tüdrukud sama asja tegema. Hetkega
tekkis leti taha järjekord ja segadus oligi lahti läinud. Lasin veel igal
tüdrukul kaks praadi võtta, et siis viime III rühma tüdrukutele ka ühtlasi
toidud ära, nii saame kiiremini. Saimegi üpris kähku endale praed kätte.
Taldrikus oli kaks kartulipudru palli, kanašnitsel ja kahte erinevat sorti
salatit. Üks oli riivitud porgandiga ja teine kapsaga. Tõele au andes maitses
toit imehästi ja isegi laste suust kuulsin
pärast kiidusõnu. Tundus, et Karmenil on ka parem. Naeris ja naljatles
teistega. Kriis oli möödas.
16:30 olime kõhud täis
söönud, asjad bussi tassinud ja kätte oli jõudnud otsustamise koht.
Kuna seoses bussi vajadusega
teatud kindlad tunnid öösel seista, siis kitsendas see veidike meie algseid
plaane. Olingi juba mures poeskäigu pärast, sest kippus kangesti sinna kanti
minema, et homme kesklinnas väljavalitud ostukeskuse külastamiseks aega ei jää,
sest peame bussi varem seisma panema. Bussijuhid arvasid veel lisaks, et sinna
on bussiga väga raske pääseda ja võib juhtuda, et puudub parkimise võimalus.
Kultuurikeskuse poole sõites olin märganud teeääres määratult suurt ostukeskust
ja pakkusin tüdrukutele välja, et alternatiivina läheks sinna, kui aega hakkab
väheks jääma. Muidu otsime pool tundi võib-olla parkimise võimalust ja siis
jääb poes olemiseks vaid üürike aeg. Sellest ei tahetud küll midagi kuulda, aga
mõistlikumad said seletustest väga hästi aru ja leppisid sellegi võimalusega,
kui peaks nii minema. Oli ka muidugi kangekaelseid, kellele ei sobinud kohe
mitte üks teine variant ja polnud mingisuguseks kompromissiks valmis. Järjekindlat
pakkusid omi versioone välja, alustades sellega, et las siis bussijuhid lasevad
meid kuskil välja ja siis tulevad järgi kui me helistame, et aga ikka ja ainult
sinna poodi minna saaks. Ütlesin, et lõppudelõpuks ei saa me kõrvale vaadata
seadusest ja kui aega on vähe siis pole midagi teha. Jätsin seljataha mossis
näod. Kuna aga nüüd tekkis meile ei kusagilt üllatusen 3,5 tundi vaba aega,
siis tegin mina ettepaneku, et panustame selle siis ostukeskuse peale ja
proovime sinna minna ning parkimiskoha leida. On ju lastele seda lubatud ja kui
nüüd aega siiski on, siis proovime selle teoks teha. Teised olid ka minuga nõus
ja alustasime noorte rõõmuhõisete saatel sõitu kesklinna poole.
17:00 peale pikka
tiirutamist kitsastel tänavatel, õnnestus meil leida väike tasuline
parkimisplats otse ostukeskuse vastas. Natuke keeruline oli sinna parklasse
sisse keerata, kuna tänav oli kitsas ja värav väike, aga osavad bussijuhid
tegid kahekesi töö meisterlikult ära. Väikesed infominutid ja korraldused
jagatud, pääses kui šampusepudelil kork pauguga ees ära, nii kiiresti voolas
buss tüdrukutest tühjaks. Kui mina alles bussist välja sain, olid esimesed juba
ostukeskuse uksest sees. Aega oli kuni kella 19:30ni. Mul oli vähe nende
nooremate pärast mure ka, et ega nad ära ei eksi, sest kaubanduskeskus oli ikka
suur ja nendele ju täiesti võõras. Pealegi ümberringi võõrkeelsed inimesed.
Seadsime meiegi naistega sammud
poodide poole. Anuga astusime kõigepealt sisse jalanõudepoodi, kust ostsin
Jandrale kingad ja endale leidsin ühe väga ilusa kaelaehte. Edasi astusime
sisse mingisugusesse riietest üleküllastunud poodi, mis pidi väga hea pood
olema. Tüdrukud olid seda rääkinud ja just sinna poodi nad vist minna olid
tahtnudki, sest seda ei pidavat Eestis olema. Kaupa oli seal palju küll ja
toredaid riideid ka. Lisasin oma ehetekogusse juurde ühe ilusa sõrmuse.
Märkamatult hakkas lähenema poodlemise
lõpp. Sammusime korrus alt poolt sissepääsu poole, põigates sisse väiksematesse
butiikidesse ja pudipadi-poodidesse. Üks meeldis mulle eriti, kus oli väga
palju igasugu träni ja ehteid. Ostsin sealt stuudiole kohe hulga sädelevat geel, mida esinemise ajal silmadele
panna. See oli lihtsalt nii odav, 1.- € potsik. Meil ei saa kuskilt sellise
hinnaga midagi sarnast.
Oligi aeg hakata bussi juurde
minema. Saime ukse juures juhuslikult mõnede tüdrukutega kokku ja läksime koos.
Õues oli vahepeal pimedaks läinud. Suuremosa tüdrukuid oli juba kohal, aga nii
mõnedki olid veel puudu. Oma 5 minutit oli veel aega ka. Kui õigeks ajaks veel
kolm tüdrukut III rühmast puudu oli ja kell juba ka mitu minutit üle
kokkulepitud aja oli, siis hakkasin helistama. Ühe tüdruku telefonile vastas
hoopis ema, nii et sain teada, et seda numbrit tüdrukul enam pole. Teine
neiukene võttis vastu ja ütles, et nad on kohe kohal. Tõesti, siis nad juba ka
paistsid.
19:37 hakkasime sõitma.
TomTom juhatas meid mööda kitsaid vanalinna ümbritsevaid tänavaid hotelli
poole. Meil õnnestus välja vaadata ka koht, kust homme buss meid peale võtta
saab. Navigatsioonisüsteem juhatas meid tänavale, kus tuli ette bussi jaoks
liiga madal raudteesild. Sealt alt me läbi minna ei riskinud vaid keerasime
esimesse põiktänavasse, mis juhtus olema tupiktänav. Autod olid pargitud
mõlemale poole teeäärde, muutes tänava kitsaks. Kuna kõrvaltänavad olid ühesuunalised,
siis ei jäänud muud üle, kui pidime kuidagi bussi ümber pöörama. Enno läks õue
ja hakkas üks paraja meistertriki sooritamine. Parasjagu, kui meie diagonaalis
üle tänava olime, siis oli ühel väikesel autol nii kiire, et ronis lausa
kõnniteele, et mööda pääseda, et mitte paar minutit oodata. Lõpuks õnnestus ka
meil end ümber pöörata ja sõitsime tagasi.
20:00 olime hotelli
juures. Enne kui bussist välja läksime
tegin ühe infotunni, kus jagasin infot tänase õhtu kohta ja ka homse kohta: mis
moodi nüüd hakkab toimuma õhtusöök, mis kellast algab öörahu, mis kellast vaja
ärgata, hommikust süüa ja bussis olla. Meid juba oodati sööma hotelli
restorani. Palusin kõigil kohe sööma minna, et mitte lasta end liiga kaua
oodata. Niigi olime juba veidike hilinenud. Lauad olid kaetud ja taldrikutes
ilutsesid taas spagetid ning laual oli supitirin puljongiga. Hakkasime juba
omakeskis nalja viskama, et see on spagetisupp. Kõik leidsid endale kohad ja
õhtuöögiaeg võis alata. Makaronid olid juba külmaks läinud, aga soe puljong
kompenseeris selle.
Teiseks käiguks oli seapraad
kartuli kastme ja lilla salatiga. Liha oli veidike kuiv, aga muidu oli praad
maitsev ja kui see ära söödud sai, siis oli kõht juba väga täis, kuid ka kolmas
käik oli tulemas. Selleks oli mingi kook. Lapsed saatsid ikka palju toitu kööki
tagasi. Ma ei tea, kas mõni ka prae korralikult ära sõi või mitte. Söömisega on
lapsed ikka väga pirtsud. Ei sobi üks ja ei sobi teine asi. Loodan siiski, et
sellest kolmest käigust midagi meelepärast ikka igaüks endale hamba alla
leidis.
Üleval tubades algas vilgas elu.
Meie üllatuseks elas minu vastastoas festivali peakorraldaja oma abikaasaga.
Huvitav, et me teda eelmine õhtu ei näinud. Siiski oli tema tähele pannud, et
meil ikka elu õhtul kees ja kohati ka valjuks läks.
Hoidsin oma toa ukse ikka lahti,
et siis vajadusel tüdrukuid korrale kutsuda ja paraku läks seda ka mitmeid
kordi vaja, sest mitte ei suudeta end natuke tagasi hoida. Huvitav oli see, et
nii kui ma uksele seisin, siis oli tõmmati hääled vaiksemaks. Üks kord, kui ma
koridori läksin, siis parasjagu tahtis üks tuba jooksma minna. Nii kui mind
nägid, siis tõmbusid oma tuppa tagasi nii kärmelt sõnadega: „Tiina on
kontrollreidil”. Ja olidki vaikselt oma toas tagasi. See on huvitav, kuidas
lapsed pääsevad kui puurist, kui hotelli jõuavad. Muudkui jookseks ja möllaks
nagu oleks tegu 4-aastastega.
Doktor Kaevul oli ka sel õhtul
omajagu tööd. Anettel, Berenikel ja Ingridil oli tõusnud väike palavik. Enne
magamaminekut andsin neile palavikurohtu. Õnneks polnud see kõrge ja muid
kaebusi polnud. Loota jäi, et ehk hea uni ravib ka palaviku ja hommikuks on
kõik korras.
23:00 oli öörahu aeg. Täna
jäi koridor üsna kiirelt vaikseks ja igaüks nohistas oma toas. Käisin oma
haigeid veel vaatamas. Külastasin
Karmenit, et vaadata, kuidas tema ennast tunneb. Toast kostusid nii valjud ja
lõbusad hääled, et kõik tundus korras olevat. Palusin neil vaiksemaks võtta ja
magama minna, kuna seljataga selline emotsionaalne päev, mis peale Karmen
ütles: „Tead õpetaja, mul oli nii naljakas, et ma naersin nii palju, et ma lõin
pea uuesti vastu seina ära !”. Arvasin seepeale, et nüüd oleks ikka mõistlik
magama minna ja päev ära lõpetada.
No comments:
Post a Comment