I päev – 21. märts. 2012 – kolmapäev

4:15       helises juba kell. Kasinad 4 magamistundi möödusid nii kiiresti, et poleks nagu silma kinni saanudki. Kribinal-krabinal voodist välja, riided selga, cappuccino tassi, hambad puhtaks, silmad pähe ja autosse.

5:00       õpsidel oli kohtumine kultuurikeskuses enne, kui lapsed bussi lasti. Laadimist vajas ühine kraam, mida oli päris palju. Kastidesse pakitud toiduained, veepudelid ja esinemiseks vajalikud rekvisiidid, kostüümikotid ja muu pudi padi tuli rahulikult bussi paigutada enne, kui suureks sagimiseks läheb. Bussijuht Enno, Triin, Kristiina ja mina saime ikka oma 15 minutit korralikku füüsilist tööd teha, kuni kõik asjad pagasiruumi kantud said. Teine Triin jõudis veidi hiljem ja sai ka paar asja bussi viia, kui kõik oligi juba valmis.

5:20       täpselt nagu lubatud, olime Jetoili tanklas. Meid juba oodati. Autosid oli omajagu ja nii kui buss nähtavale ilmus, hakkas nendest inimesi välja ronima, mispeale ka pagas välja tõsteti. Nii kui bussiuksed avanesid, läks tormamiseks, et saada endale parim koht. Kui need haaratud, siis võis rahulikult hakata pagasit ära panema. See oli peen pakkimine, et kõik korralikult ära mahuks, kuna meil oli ka ju ühist vara päris palju. Aga osavad käed paigutasid kõik nii hästi ära, et maha ei pidanud ühtegi kohvrit jääma. Olime valmis startima! Viimased kallistused emmedele-issidele ja siis juba bussi, kust sai veel läbi klaasi vaid lehvitada.

6:00       olime sadamas. Kõik läks ludinal. Natuke ootamist ja siis juba praamile. Midagi märkimisväärset praamisõidul ei juhtunud. Nagu ikka iga teinegi. Hiidlae jaoks pole see ju teab mis suur asi. Igaüks seadis end kuskile sisse ja nii see aeg ära veedetigi.

8:00       oli maailm meie ees valla. Vesi ületatud, ootas ees 562 km Baltimaade maanteid. Sättisin end sisse giiditoolile, sest muud kohta mul ju polnud. Sõit kulges viperusteta kuni pea-aegu Pärnuni. Siis hakkas käigukast jupsima, nii et käigud ei läinud enam korralikult sisse. Eriti jama oli siis, kui foori taga seisma pidi jääma. Hoo üles-saamisega oli ikka päris tegu. Lõpuks IV käiguga hakkas vedama. Lootsime, et ehk ikka peab Maxima parklani välja, kus bussi vahetus toimuma pidi. No pidas õnneks läbi häda vastu ja…

9:40       …olime Pärnu Maxima parklas. Seal ootas samasugune punane buss nagu seegi, millega me parasjagu sõitsime. Loodetavalt paremas tehnilises seisus kui viimane. Tutvusime bussijuht Andoga, kes meie sõidutamise koos Ennoga enda peale võttis. Niisiis, bussijuhid olid Ando ja Enno.

Algas kibekiire ja asjalik toimetamine. Üks buss tühjaks ja teine täis. Sellel oli pagasiruum isegi suurem kui esimesel bussil ja ruumi jäi ülegi. Vabalt oleks võinud rohkem asju kaasa võtta J. Kõik käis nii kiirelt ja organiseeritult, et märkamatult olimegi valmis edasi sõitma. Mina ei saanud kuidagi kohtade lugemisega hakkama. Kuidagi palju tühje kohti jäi. Lõpuks, kui ma seal pead olin murdnud, siis Ando seletas, et seda esimest giidi üksikut kohta ei arvestata kohtade arvu sisse. Paraku Hiiumaal arvestati seda kohta ka reisija kohaks. Asi selge ja nii kõik klappima saigi. Kõik olid endale meelepärased kohad leidnud ja alustasime sõitu Kaunase poole.

10:30     võtsime tuurid üles ja teele. Rooli istus kohe meie tutt-uus bussijuht.

11:00     olime juba Iklas, kus tegime ka esimese pissipeatuse. Pood oli ka kasulik, sai kohe näksimist osta, kui kellelgi oli juba kodust kaasa võetu otsa saanud.

11:20     sõitsime edasi ja jõudsimegi LÄTTI. Bussi tagant otsast tuli soov kohe filmi vaatama hakata. Kuna aparatuur oli ekstra eelmisel õhtul meie tarvis peale paigaldatud, siis polnud Ando ka veel väga jõudnud sellega tutvuda. Nii siis läks õppimiseks. Tööle saime ja hääl tuli ka. Keerasime ekraanid laest alla ja algas lõunatund filmiga „Keelatud tants”. Mul ei vedanud, kuna sealt, kus mina istusin, ei näinud mitte tuhkagi. Need olid need tobedad ekraanid, mida iga nurga alt ei näe. Nii ma siis kuulasin ainult heli.

12:40     üks film läbi teine juba peal. Selleks oli „Mamma Mia”. Seda ma olen näinud ja polnud väga kurb, kui teist korda nägemata jäi. Peale teleka hääle polnud bussist kuulda suurt midagi, oli vaikne ja rahulik õhkkond. Õues paistis päike ja lund polnud eriti näha. Kõigest üksikud väikesed laigukesed siin-seal puude vahel. Tundus, et sõitsime kevadele vastu.

13:55     olime ületanud Läti-Leedu piiri ja jõudnud juba LEETU, kus tegime väikese peatuse, kuna bussijuhid käisid teemaksu maksmas. Mõned neiukesed lipsasid korraks ka bussist välja jalgu sirutama ja keksisid rekkate ja bussi vahel ringi.

14:20     saabus lõunasöögi aeg, kuna olime jõudnud söögikoha juurde „19 kilomeeter”, mille olime endale lõunatamiseks valinud. II rühmale oli see juba tuttav koht, kuna olime Birštonase reisi ajal ka seal söömas käinud. Valgusime oma suure seltskonnaga sisse ja täitsime kogu ruumi. Söögivalik oli kesine, aga seadsime end ritta ja läks valimiseks. Leti taga oli üks väga pahura ja tüdinud olekuga daam. Täpselt selline „oli teil vaja nüüd siia tulla” nägu oli peas. Paraku ta meist ei pääsenud ja pidi hakkama tööd tegema, sest meie tahtsime süüa. See on selline hea koht, et saad ise endale prae koostisosad valida. Palusin siis teha meile kokku ühine arve ja siis hakkas tüdrukuid riburadapidi minema süüa küsima. Valida oli kanašnitsli, šnitsli ja lihapallide vahel. Kana oli kõigest paar tükki, aga seda just oleks kõik tahtnud. Seenekastet oli ja riisi, kartulit ja kartuliputru.  Salateid sai ise tõsta ja jooki valada. Lõpuks leidis igaüks ikka endale midagi meelepärast. Kui just muud midagi, siis friikaid ikka. Nii nad astusid kõik kandikutega kassapidaja juurest läbi, kes kõik ühele arvele lõi. Ma jälle viimane ja rahakott puuga seljas, kes kogu suure arve kinni maksis. Selleks ajaks, kui viimased oma toidu kätte said, kelledeks olid õpsid ja bussijuhid, olid esimesed juba lõpetanud ja õue lipanud. Õnneks oli see koht, kus oli palju vaadata.

Sellel söögikohal on veel ka lisaväärtus, milleks on mini-loomaaed ja koduloo muuseum. Loomaaias on jaanalinnud, mingid sõralised ja põhiline vaatamisväärsus karu, kes istus parasjagu aiaääres, nina võre vahelt läbi ja vaatas suurte silmadega teda uudistavaid eestlasi. Armas nägi ta välja küll. Kui meie oma söömise lõpetasime ja välja jõudsime, siis suurem osa tüdrukuid just karupuuri juures olidki.

Lisaks mini-loomaaiale on veel koduloomuuseumi osa. Vanad väikesed palkmajad. Eelmine kord olid uksed avatud ja sai ka sisse piiluda, aga seekord olid kinni. Ja siis loomulikult puust kiiged, milledest tüdrukud nii sama mööda minna ei saanud. Olin seda pilti juba korra näinud, kui Teele, Ingrid ja Krislin korokdill-kiigel edasi-tagasi kõiguvad. Nad olid selle taas üles leidnud ja tundsid end väga hästi. Siiski pidin nende lõbu nüüd lõpetama, sest aeg oli edasi liikuda.

15:15     jätkasime sõitu Kaunase poole. Filmiprogrammis oli nüüd koduvideode kord.  Vaatasime Birštonase reisi ja tantsupidu.

Kuna sõit oli läinud sujuvalt ilma igasugu viperusteta, siis olime oodatust varem Kaunases. Seega võtsime vastu otsuse, et preemiaks hea käitumise eest J, lähme külastame ostukeskust MEGA. See teade võeti vastu suurte rõõmuhõisetega. II rühm oli jälle kursis poodidega, mida seal külastada saab. Teistel soovitasime kindlasti vaadata hiiglasliku akvaariumi, mis on kantud ka maailma kümne suurima akvaariumi nimistusse, mis on 10 meetri kõrgune ja 4 meetrit lai. Maht on 170 000 liitrit. See on kõrgeim akvaarium Balti riikides. Seal elab üle 30 liigi kalu, seal hulgas kuus Kariibimere haid.

Andsime bussijuhtidele uued korraldused sõidusuuna kohta. Juba kaugelt nägin tuttava sildi ära. Millegipärast olime teinud kuskil väikese valearvestuse, mille tõttu tuli ristmikul teha üks superpööre, mille üle pärast itsitasime. Nii saimegi õige teeotsa peale ja…

17:15  olimegi ostukeskuse parklas. Õues sadas uduvihma.

Akvaarium asub ostukeskuse keskse ukse juures ja see on tõesti võimas. See tõuseb massiivselt lae poole. Ühelt poolt viis akvaariumi kõrvalt üles eskalaator, mida mööda oli hea aina kõrgemale tõusta ja veemaailma imetleda. Trepisõit lõppes, aga akvaarium veel mitte. Pea tuli ikka korralikult kuklasse lüüa, et kõike näha, mida vaadata oli. Palju erinevaid kalu, üks värvilisem kui teine, erineva suuruse ja kujuga. Taimestik oli imeilusate erksate värvitoonidega. Värvilised kalad panid kõik selle vee toredalt kihama. Ühesõnaga öeldes tasus see vahepeatus ennast kindlasti ära.

Väga huvitavad olid suured reljeefsed inimeste näod, mis ilmestasid kõiki nelja seina, mis suurt trepihalli ümbritsesid. Ma polnud neid eelmine kord märganudki. Lisaks nendele püüdsid pilku juba kohe algul uksest sisse astudes sajad liblikad, mis lae all hõljusid. Need olid paberist ja domineerivalt helesinistes toonides, suurmaid ja väiksemaid. Neid oli kõikjal. Isegi tehispuude otsas. Need mõjusid väga muinasjutuliselt ja õrnalt.

Tegime naistega ka väikese tiiru poodides. Peamiselt küll Rimis. Ostsime õhtuks ühe meloni, mis oli imeodav ja ette rutates ka väga maitsev. Enne bussi minekut ostsime veel lahtist jäätist. Valisin arbuusijäätise, kuna see tundus uus, huvitav ja ahvatlev. Aga pettumus, liiga magus.

18:20     olime kõik bussis tagasi ja alustasime sõitu hotelli poole. Kuna olin seal varem käinud, siis polnud hotelli leidmisega mingeid probleeme. Juhatasin bussi õige teeotsani ja lippasin retseptsiooni, et luba küsida bussi parkimiseks hotelli ette. Selle me ka saime. Samal ajal, kui bussijuhid tagurdamise ja parkimisega tegelesid, mis oli aeganõudev ja täpne töö, tegelesin mina tubade jagamisega. Tegelikult olid kõik juba paigas, aga mina võtsin nüüd tubade võtmed ja kaardid enda valdusesse, et tubade kätteandmine kiirelt ja sujuvalt läheks.

18:45     oli buss pargitud Kaunase hotelli Metropolis*** ette ja reisiseltskond hakkas tänavale voolama. Pagasiluugid tehti lahti ja kellel asjad käes, tuli sisse, et minu käest toavõti saada. Kõik läks väga libedalt. Toad olid kätte antud. Pagas sisse kantud. Ühiskraam oli veel kõnniteel, aga seda tulid tüdrukud appi sisse tassima. Tuppa tuli viia õhtusöök ja jook.

Hotell Metropolis asub Kaunase kesklinnas otse jalakäijate tänava kõrval põiktänavas. Tänav, kus hotell asub, on samuti vaid jalakäijatele. Ainult hotelli külastavatel bussidel on luba seal parkida. Hotell on läbi tegemas uuenduskuuri ja käivad suured renoveerimistööd. Kui toad üle vaatasime, siis selgus, et osad toad on juba uhked ja uued, kuid osad siiski veel väga kehvas seisus ja kahjuks nii mõnigi tuba oli ka meile antud. Need olid tõesti väga ebameeldivad. Haisesid suitsunõgi järgi, tapeedid ja vaibad olid rasvunud nagu ka kardinad. Vastik-vastik-vastik! Ma ei saa aru, kui on nii suur hotell ja suurem osa külastajatest tühi, siis miks antakse sellises seisus toad.

Toad jaotusid siis järgmiselt:

Tuba 308

Elisabeth Kiiver

Inger-Liis Heinsoo

Helen Rand

Renita Leiger

Tuba 230

Krislin Kivistik

Marleen Breemet

Marleen Rehepap

Anette Kõmmus

Tuba 219

Kelly Kompus

Jaanika Pärn

Merit-Merken Malk

Kreete Kokovkin

Tuba 228

Tiina Kaev

Evelin Lukk

Tuba 220

Mari-Liis Ojasalu

Triin Salin

Karin Kallisma

Kaisa Takis

Tuba 302

Teele Tammsaar

Ingrid Tärk

Helen Kivi

Tuba 207

Marion Demus

Kristiin Kirss

Maris Pertel

Tuba 213

Marta Eller

Anette Matto

Karmen Telvik

Tuba 307

Saara Kattel

Emma Kaups

Marii Vispel

Tuba 224

Triin-Marleen Suve

Annabel Pielberg

Berenike Järvekülg

Tuba 218

Katariin Kokla

Ann-Ly Kibuspuu

Anabel Vahtra

Tuba 216

Birgit Kibus

Berit Rajaveer

Getter Tartu

Tuba 214

Maret Sõmer

Dana Lukk

Emili Kuuse

Harriet Sammal

Tuba 233

Triin Jermakov

Hanna Laupä

Tiiu Üksik

Tuba 232

Kaja-Liis Pall

Maris Preem

Kaisa Roots

Tuba 229

Evelin Lukk

Anu Pielberg

Tuba 206

Bussijuhid

Kõik tubadesse tassitud ja ka meie Kristiinaga oma toa kätte saanud, hakkasime kohe õhtusööki serveerima. Väike ettevalmistus, kiskusime oma hoolega pakitud kohvri lahti, kus oli kõik vajalik sees, mida õhtusöögi jaoks veel vaja läks. Tee, suhkur, veekannud, salvrätikud, lusikad, leib, või, ketsup jne. Päris raske oli see kohver, aga mahutas kõik ära, mis vaja. Õhtusöögiks oli kartulisalat lihapallidega. Magustoiduks kohuke.

Kiiresti tekkis meie toa ukse taha järjekord. Kõik olid näljased. Jaotasime toidu laiali ja seadsime end valmis, et teha üks jalutuskäik õhtustel Kaunase tänavatel. Olime lastega kokku leppinud, et kes soovib meiega koos tulla, siis peab 19:30 all fuajees olema. Enne veel aga kui ise minekule saime, saatsin ära Anette, kellel sugulane Kaunases elab. Talle tuldi vastu ja nii Anette mõneks tunniks meie seltskonnast lahkuski.

19:40     oli meid alla kogunenud kogu 50-nelisest seltskonnast vaid 9 tüdrukut ja 5 naist. Ehk siis Anu, Evelin, Triin, Kristiina, mina, Teele, Renita, Helen Rand, Ingrid, Marta, Triin-Marleen, Helen Kivi, Annabel ja Berenike. Seadsime sammud jalakäijate tänavale ja keerasime suure kiriku poole, mis lõpetas ühtlasi ka selle pika jalakäijate tänava ühest otsast.  See on suur ja võimas vene õigeusu kirik, mis uhke ja massiivsena kõrgustesse tõuseb, kolm hiiglaslikku sibulkuplit tornitippe ehtimas. Suursuguse ja aukartustäratavana seisis kirik õhtupimeduses suurte prožektorite valguses. Peaust sekundeerisid mõlemalt poolt kolm sihvakat sammast. Keskmine torn oli jässakas ja kadus pimedusse, seevastu äärmised väiksemad kellatornid olid kui õhkõrn pitsehistöö. Selle mulje aitasid tekitada sammasteread ja oskuslikult paigutatud valgustus. Kahjuks lähemale minnes varjutas seda hiilgust natuke seintelt mahakooruv värv ja iga nurga pealt karjus vastu suur vajadus remondi järgi.

Tüdrukud leidsid kiriku kõrvalt mänguväljaku, mille nad kohe kiirelt hõivasid. Õhtuses vaikses linnas oli kilkeid kuulda kaugele, mis majade vahel vastu kajasid. Kiriku ees paistis kätte üks pikk ja sihvakas palja nokuga poisi skulptuur, mis huvi tekitas, et mis see on. Liikusime siis sinna poole edasi. Kuigi me leedu keelest aru ei saa, tegime omad järeldused, et see võiks olla Kunstimuuseum, mille esist või siis väikest sisehoovi, ei teagi, kuidas seda õigem nimetada oleks, see kuju ehib.

Võtsime suuna jõe poole.

Kaunas asub kahe jõe ristumiskohas ja on suuruselt teine linn Leedus. Kaunas on Leedu ajalooline pealinn ja kõige leedukeelsem linn. Siin elab umbes 420 tuhat inimest. Kaunas asub Leedu kahe kõige suurema jõe Nerise ja Nemunase ristumise kohas, hoolitsevalt embavad nad Kaunase vanalinna koos seal paiknevate rohkete kirikute ja teiste mitmes arhitektuuristiilis ehitisega

Legendi järgi rajas Kaunase Palemonase poeg Kunas. Siia ehitas ta lossi ja pani aluse linnale. Linna nime seostatakse ka omadussõnaga „kaunus”, mis tähendab „armastab võidelda” ja mitte asjata-pikka aega on peetud lahinguid, et vallutada Kaunase loss.

Esimest korda on Kaunast mainitud 1361. aastal ristiretke kirjelduses. 1362 pika piiramise peale Kaunase kivikindlus hävitati, linn põletati maha, kuid taastati küllaltki kiiresti. 1408. aastal anti talle juba Magdeburgi õigused. Linn  on olnud kuulus oma kaupmeeste poolest. 1655-1661 sai tugevasti kannatada sõjas Venemaaga, 1701 ja 1812 rünnakute ajal. XIX sajandil kui tsaar üritas teha linnast piirikindlust, projekteeriti ja ehitati 11 forti kasarmutega ja linna uus keskus. 1920-1939 oli Kaunas ajutine Leedu pealinn.

Orienteerusime sisetunde järgi. Teadsin, et seal kuskil peab olema üks tore jalakäijate sild ja minu sisetunne ei petnud ka see kord. Läksime täitsa õigesse kohta ja olimegi päral. Graatsiliselt painutas sild end üle suure magistraali ja jõe. Kaks ühes! Õues oli vinge tuul ja siin puhus see eriti valjult. Siiski kõndisime silla keskele, et heita pilk jõele ja linnale. Vaade oli kaunis. Ei teagi täpselt, mis see seal oli, aga igal juhul inimeste kätetöö. Pakuksin, et ostukeskuse parkimismaja. See säras jõekaldal oma tuhandetes tuledes, justkui pitsiline küünlajalg, mille tillukestest erikujulistest aukudest valgus läbi kumab. Vaatepilt oli lummav!

Külmus puges põue ja me hakkasime liikuma tagasi hotelli poole. Jõudes hotelli ristmikule, kus seisis kurvalt purskkaev, mis ootas kevadet, et tööle hakata, läks meie väike seltskond lahku. Osad otsustasid minna hotelli, aga mõnedel neiudel oli soov veel poes käia ja II rühma tüdrukud teadsid väga täpselt, kus on pisike pood. Eks siis läksime. Pood oli alles ja tundus, et kõik leidsid endale midagi meelepärast. Mina ostsin ilusaid ja odavaid juuksenõelu.

Kõndisime uuesti hotelli poole, aga ukse ees otsustasime Kristiina, Anu ja Eveliniga, et lähme käime Sõjamuuseumi ees igavest tuld vaatamas. Olime sellest enne mööda sõitnud. Mõeldud tehtud. Meiega ühines ka Helen Rand. Tee polnud pikk. Paralleeltänav jalakäijate omaga ja hotell jäi nende kahe vahele. Vaatasime tule ära ja tegime pilti. Jalutasime väikese tiiru pargis ja nüüd oli küll aeg hotelli tagasi minna ja sooja teed juua.

21:00     olimegi oma soojas toas tagasi ja panime kohe veekannu sisse. Anu ja Evelin tulid ka minu ja Kristiina tuppa. Meil olid kõrvuti kahesed toad. Lapsed olid kõik kolmestes ja neljastes tubades. Pärast hiljem, kui kõik toad olin läbi käinud, siis selgus, et tube oli ikka tõesti igasuguses olukorras. Oli väga vingeid, aga ka väga otsese mõttes vastikuid. Üldjuhul olid kõik suured. Mõni lausa sviidimõõtu mitmetoalised.

Õhtusöök oli meil ju ka veel söömata. Enne polnud aega, sest patseerima oli vaja minna. Toit maitses imehästi. Olime salati laskunud Hiiumaal teha ja siis ilusti karpidesse pakendanud, nii et lihapallid ka kohe juures. Mugav ja maitsev kah.

Tüdrukutel tundus lõbud olevat. Paar korda oli vaja pea ukse vahelt välja ka pista ja paluda vaiksemalt olla.

23:00     oli kokku lepitud öörahu. Jalutasin kõik toad läbi ja soovisin head ööd, tuletades meelde, et nüüd on aeg magama jääda. Mõni tuba selleks ajaks juba magas, aga üldiselt olid kõik juba oma tubadesse ära läinud. Osad toad olid III korrusel, enamus II, kus minugi tuba oli.