EELLUGU

Hakkasin selle reisiga tegelema juba suvel 2011. Kuna mõte oli tekkinud ja projektide kirjutamise aeg kätte jõudnud, siis kirjutasin juba enne projekti valmis, kui lapsevanematega rääkisin. Muidu poleks pärast seda võimalust enam olnud.

Hooaja algul kutsusin koosolekud kokku ja rääkisin oma mõttest. II rühma tüdrukud olid algul rohkem seda meelt, et nemad lähevad Inglismaale keeleõppele. I rühma tagasiside oli 100 % „jah”. Kui jõudis kätte nõusolekupaberite tagastamise aeg, siis oli II rühma seis selline, et kaasa oli tulemas 11 ja Inglismaale sõidab 3 tüdrukut. Lisaks enda rühmadele kutsusin kampa ka Kristiina „Hiiu Piigadega”. Nendel on käsil viimane aasta koos tantsida ja nad otsustasid sellest teha endale viimase ühise reisi. Grupp koos hakkasin reisi organiseerima. Kuigi aega oli veel palju, oli siiski asju, mis oli vaja juba sügisel joonde ajada. Näiteks oli vaja festivali korraldajatele teada anda meie grupi suurus. Sain sellega natuke venitada, aga mitte palju.

Kui selgus, et meie soovitud bussi (40 kohta) asemel, saame hoopis 50-ne kohalise bussi, siis hakkasid mul mõtted liikuma, et kuna reis on kallis, siis oleks mõttekas tühjad kohad täis panna. Kaalusime õpetaja Kristiina ja Triinuga võimalust pakkuda võimalust 10 tüdrukule III rühmast. Vaatasime erinevatele aspektidele Triinuga otsa ja langetasime oma valiku, kellele me selle võimaluse pakume. Hakkasin kohe helistama, sest nüüd oli juba kiire. Peale mõningast kaalumist sain kõigilt positiivse vastuse. Nüüd oli grupp koos. See oli novembri lõpp.

Niisiis hakkasid reisiks valmistuma:

Tt-stuudio I rühm koosseisus: Kelly, Anette, Marta, Emili, Kristiin, Maris, Merit-Merken, Dana, Marion, Kreete, Maret, Saara, Marii, Emma, ja Karmen.

Tt-stuudio II rühm: Teele, Krislin, Ingrid, Anette, Inger-Liis, Helenid, Marleenid, Elisabeth ja Renita. Õpetaja Tiina kuulus ka siia ridadesse.

Tt-stuudio III rühm: Berenike, Triin-Marleen, Getter, Jaanika, Berit, Ann-Ly, Anabel, Birgit, Annabel P ja Katariin ning õpetaja Triin

Tantsurühm „Hiiu Piigad”: Kaisad, Triin, Mari-Liis, Kaja-Liis, Karin, Maris, Tiiu, Hanna ja õpetaja Kristiina.

Lisajõududeks oli veel Triin, kes lubas meid üles pildistada ja saatjadaamid Evelin ja Anu.

Hakkasin kohe öömaju otsima ja söögikohti valima, kus sõidupäevadel einestada. Pakkusin välja variandi, et reis oleks kuuepäevane. Kaks päeva sõidame, siis on festivalipäev, siis teeks ühe lisaväärtuste päeva ja külastaks mõningaid vaatamisväärsusi Krakovis ja selle lähistel, kuna tegu on imeilusa linnaga. Ja siis sõidaks tagasi ka kaks päeva. See mõte võeti hästi vastu. Festivalikorraldaja organiseeris meile ühe öö hotellis ka juurde, nii et ööbimise mure oli lahendatud.

Valisin välja vaatamisväärsused ja tegin broneeringud. Kõik sujus ilusti. Suuri kirgi küttis hotellitubade jagamine, aga pärast mõningaid läbirääkimisi ja kompromisse, õnnestus toad komplekteerida ja nimekirjad hotellidesse ära saata.

Kui kõik juba paistis joone peal olevat, toidud ostetud ja sõiduks valmis, tuli siiski ette veel muutusi. Nimelt tuli välja, et meile lubatud 50-kohalise bussi asemel antakse hoopis 55-kohaline buss. See oli nädal enne reisi, kui see info minuni jõudis. Mul kohe hakkas mõte tööle. Kuna Harriet tuli I rühma tantsima alles jaanuari kuust, siis pidi tema maha jääma, kuna buss oli selleks ajaks juba komplekteeritud. Nüüd aga oli ju kohti bussis üle. Võtsin kohe kõne Harrieti vanematele ja pakkusin võimaluse välja. Aega otsustamiseks tund. Otsus oli „JAH”. Nüüd hakkasin kohe festivalikohta juurde taotlema ja ka hotelli Kaunases. Kõik sujus ja nii oligi lõpuks bussis I rühm täies koosseisus.

Sõit võis alata!

I päev – 21. märts. 2012 – kolmapäev

4:15       helises juba kell. Kasinad 4 magamistundi möödusid nii kiiresti, et poleks nagu silma kinni saanudki. Kribinal-krabinal voodist välja, riided selga, cappuccino tassi, hambad puhtaks, silmad pähe ja autosse.

5:00       õpsidel oli kohtumine kultuurikeskuses enne, kui lapsed bussi lasti. Laadimist vajas ühine kraam, mida oli päris palju. Kastidesse pakitud toiduained, veepudelid ja esinemiseks vajalikud rekvisiidid, kostüümikotid ja muu pudi padi tuli rahulikult bussi paigutada enne, kui suureks sagimiseks läheb. Bussijuht Enno, Triin, Kristiina ja mina saime ikka oma 15 minutit korralikku füüsilist tööd teha, kuni kõik asjad pagasiruumi kantud said. Teine Triin jõudis veidi hiljem ja sai ka paar asja bussi viia, kui kõik oligi juba valmis.

5:20       täpselt nagu lubatud, olime Jetoili tanklas. Meid juba oodati. Autosid oli omajagu ja nii kui buss nähtavale ilmus, hakkas nendest inimesi välja ronima, mispeale ka pagas välja tõsteti. Nii kui bussiuksed avanesid, läks tormamiseks, et saada endale parim koht. Kui need haaratud, siis võis rahulikult hakata pagasit ära panema. See oli peen pakkimine, et kõik korralikult ära mahuks, kuna meil oli ka ju ühist vara päris palju. Aga osavad käed paigutasid kõik nii hästi ära, et maha ei pidanud ühtegi kohvrit jääma. Olime valmis startima! Viimased kallistused emmedele-issidele ja siis juba bussi, kust sai veel läbi klaasi vaid lehvitada.

6:00       olime sadamas. Kõik läks ludinal. Natuke ootamist ja siis juba praamile. Midagi märkimisväärset praamisõidul ei juhtunud. Nagu ikka iga teinegi. Hiidlae jaoks pole see ju teab mis suur asi. Igaüks seadis end kuskile sisse ja nii see aeg ära veedetigi.

8:00       oli maailm meie ees valla. Vesi ületatud, ootas ees 562 km Baltimaade maanteid. Sättisin end sisse giiditoolile, sest muud kohta mul ju polnud. Sõit kulges viperusteta kuni pea-aegu Pärnuni. Siis hakkas käigukast jupsima, nii et käigud ei läinud enam korralikult sisse. Eriti jama oli siis, kui foori taga seisma pidi jääma. Hoo üles-saamisega oli ikka päris tegu. Lõpuks IV käiguga hakkas vedama. Lootsime, et ehk ikka peab Maxima parklani välja, kus bussi vahetus toimuma pidi. No pidas õnneks läbi häda vastu ja…

9:40       …olime Pärnu Maxima parklas. Seal ootas samasugune punane buss nagu seegi, millega me parasjagu sõitsime. Loodetavalt paremas tehnilises seisus kui viimane. Tutvusime bussijuht Andoga, kes meie sõidutamise koos Ennoga enda peale võttis. Niisiis, bussijuhid olid Ando ja Enno.

Algas kibekiire ja asjalik toimetamine. Üks buss tühjaks ja teine täis. Sellel oli pagasiruum isegi suurem kui esimesel bussil ja ruumi jäi ülegi. Vabalt oleks võinud rohkem asju kaasa võtta J. Kõik käis nii kiirelt ja organiseeritult, et märkamatult olimegi valmis edasi sõitma. Mina ei saanud kuidagi kohtade lugemisega hakkama. Kuidagi palju tühje kohti jäi. Lõpuks, kui ma seal pead olin murdnud, siis Ando seletas, et seda esimest giidi üksikut kohta ei arvestata kohtade arvu sisse. Paraku Hiiumaal arvestati seda kohta ka reisija kohaks. Asi selge ja nii kõik klappima saigi. Kõik olid endale meelepärased kohad leidnud ja alustasime sõitu Kaunase poole.

10:30     võtsime tuurid üles ja teele. Rooli istus kohe meie tutt-uus bussijuht.

11:00     olime juba Iklas, kus tegime ka esimese pissipeatuse. Pood oli ka kasulik, sai kohe näksimist osta, kui kellelgi oli juba kodust kaasa võetu otsa saanud.

11:20     sõitsime edasi ja jõudsimegi LÄTTI. Bussi tagant otsast tuli soov kohe filmi vaatama hakata. Kuna aparatuur oli ekstra eelmisel õhtul meie tarvis peale paigaldatud, siis polnud Ando ka veel väga jõudnud sellega tutvuda. Nii siis läks õppimiseks. Tööle saime ja hääl tuli ka. Keerasime ekraanid laest alla ja algas lõunatund filmiga „Keelatud tants”. Mul ei vedanud, kuna sealt, kus mina istusin, ei näinud mitte tuhkagi. Need olid need tobedad ekraanid, mida iga nurga alt ei näe. Nii ma siis kuulasin ainult heli.

12:40     üks film läbi teine juba peal. Selleks oli „Mamma Mia”. Seda ma olen näinud ja polnud väga kurb, kui teist korda nägemata jäi. Peale teleka hääle polnud bussist kuulda suurt midagi, oli vaikne ja rahulik õhkkond. Õues paistis päike ja lund polnud eriti näha. Kõigest üksikud väikesed laigukesed siin-seal puude vahel. Tundus, et sõitsime kevadele vastu.

13:55     olime ületanud Läti-Leedu piiri ja jõudnud juba LEETU, kus tegime väikese peatuse, kuna bussijuhid käisid teemaksu maksmas. Mõned neiukesed lipsasid korraks ka bussist välja jalgu sirutama ja keksisid rekkate ja bussi vahel ringi.

14:20     saabus lõunasöögi aeg, kuna olime jõudnud söögikoha juurde „19 kilomeeter”, mille olime endale lõunatamiseks valinud. II rühmale oli see juba tuttav koht, kuna olime Birštonase reisi ajal ka seal söömas käinud. Valgusime oma suure seltskonnaga sisse ja täitsime kogu ruumi. Söögivalik oli kesine, aga seadsime end ritta ja läks valimiseks. Leti taga oli üks väga pahura ja tüdinud olekuga daam. Täpselt selline „oli teil vaja nüüd siia tulla” nägu oli peas. Paraku ta meist ei pääsenud ja pidi hakkama tööd tegema, sest meie tahtsime süüa. See on selline hea koht, et saad ise endale prae koostisosad valida. Palusin siis teha meile kokku ühine arve ja siis hakkas tüdrukuid riburadapidi minema süüa küsima. Valida oli kanašnitsli, šnitsli ja lihapallide vahel. Kana oli kõigest paar tükki, aga seda just oleks kõik tahtnud. Seenekastet oli ja riisi, kartulit ja kartuliputru.  Salateid sai ise tõsta ja jooki valada. Lõpuks leidis igaüks ikka endale midagi meelepärast. Kui just muud midagi, siis friikaid ikka. Nii nad astusid kõik kandikutega kassapidaja juurest läbi, kes kõik ühele arvele lõi. Ma jälle viimane ja rahakott puuga seljas, kes kogu suure arve kinni maksis. Selleks ajaks, kui viimased oma toidu kätte said, kelledeks olid õpsid ja bussijuhid, olid esimesed juba lõpetanud ja õue lipanud. Õnneks oli see koht, kus oli palju vaadata.

Sellel söögikohal on veel ka lisaväärtus, milleks on mini-loomaaed ja koduloo muuseum. Loomaaias on jaanalinnud, mingid sõralised ja põhiline vaatamisväärsus karu, kes istus parasjagu aiaääres, nina võre vahelt läbi ja vaatas suurte silmadega teda uudistavaid eestlasi. Armas nägi ta välja küll. Kui meie oma söömise lõpetasime ja välja jõudsime, siis suurem osa tüdrukuid just karupuuri juures olidki.

Lisaks mini-loomaaiale on veel koduloomuuseumi osa. Vanad väikesed palkmajad. Eelmine kord olid uksed avatud ja sai ka sisse piiluda, aga seekord olid kinni. Ja siis loomulikult puust kiiged, milledest tüdrukud nii sama mööda minna ei saanud. Olin seda pilti juba korra näinud, kui Teele, Ingrid ja Krislin korokdill-kiigel edasi-tagasi kõiguvad. Nad olid selle taas üles leidnud ja tundsid end väga hästi. Siiski pidin nende lõbu nüüd lõpetama, sest aeg oli edasi liikuda.

15:15     jätkasime sõitu Kaunase poole. Filmiprogrammis oli nüüd koduvideode kord.  Vaatasime Birštonase reisi ja tantsupidu.

Kuna sõit oli läinud sujuvalt ilma igasugu viperusteta, siis olime oodatust varem Kaunases. Seega võtsime vastu otsuse, et preemiaks hea käitumise eest J, lähme külastame ostukeskust MEGA. See teade võeti vastu suurte rõõmuhõisetega. II rühm oli jälle kursis poodidega, mida seal külastada saab. Teistel soovitasime kindlasti vaadata hiiglasliku akvaariumi, mis on kantud ka maailma kümne suurima akvaariumi nimistusse, mis on 10 meetri kõrgune ja 4 meetrit lai. Maht on 170 000 liitrit. See on kõrgeim akvaarium Balti riikides. Seal elab üle 30 liigi kalu, seal hulgas kuus Kariibimere haid.

Andsime bussijuhtidele uued korraldused sõidusuuna kohta. Juba kaugelt nägin tuttava sildi ära. Millegipärast olime teinud kuskil väikese valearvestuse, mille tõttu tuli ristmikul teha üks superpööre, mille üle pärast itsitasime. Nii saimegi õige teeotsa peale ja…

17:15  olimegi ostukeskuse parklas. Õues sadas uduvihma.

Akvaarium asub ostukeskuse keskse ukse juures ja see on tõesti võimas. See tõuseb massiivselt lae poole. Ühelt poolt viis akvaariumi kõrvalt üles eskalaator, mida mööda oli hea aina kõrgemale tõusta ja veemaailma imetleda. Trepisõit lõppes, aga akvaarium veel mitte. Pea tuli ikka korralikult kuklasse lüüa, et kõike näha, mida vaadata oli. Palju erinevaid kalu, üks värvilisem kui teine, erineva suuruse ja kujuga. Taimestik oli imeilusate erksate värvitoonidega. Värvilised kalad panid kõik selle vee toredalt kihama. Ühesõnaga öeldes tasus see vahepeatus ennast kindlasti ära.

Väga huvitavad olid suured reljeefsed inimeste näod, mis ilmestasid kõiki nelja seina, mis suurt trepihalli ümbritsesid. Ma polnud neid eelmine kord märganudki. Lisaks nendele püüdsid pilku juba kohe algul uksest sisse astudes sajad liblikad, mis lae all hõljusid. Need olid paberist ja domineerivalt helesinistes toonides, suurmaid ja väiksemaid. Neid oli kõikjal. Isegi tehispuude otsas. Need mõjusid väga muinasjutuliselt ja õrnalt.

Tegime naistega ka väikese tiiru poodides. Peamiselt küll Rimis. Ostsime õhtuks ühe meloni, mis oli imeodav ja ette rutates ka väga maitsev. Enne bussi minekut ostsime veel lahtist jäätist. Valisin arbuusijäätise, kuna see tundus uus, huvitav ja ahvatlev. Aga pettumus, liiga magus.

18:20     olime kõik bussis tagasi ja alustasime sõitu hotelli poole. Kuna olin seal varem käinud, siis polnud hotelli leidmisega mingeid probleeme. Juhatasin bussi õige teeotsani ja lippasin retseptsiooni, et luba küsida bussi parkimiseks hotelli ette. Selle me ka saime. Samal ajal, kui bussijuhid tagurdamise ja parkimisega tegelesid, mis oli aeganõudev ja täpne töö, tegelesin mina tubade jagamisega. Tegelikult olid kõik juba paigas, aga mina võtsin nüüd tubade võtmed ja kaardid enda valdusesse, et tubade kätteandmine kiirelt ja sujuvalt läheks.

18:45     oli buss pargitud Kaunase hotelli Metropolis*** ette ja reisiseltskond hakkas tänavale voolama. Pagasiluugid tehti lahti ja kellel asjad käes, tuli sisse, et minu käest toavõti saada. Kõik läks väga libedalt. Toad olid kätte antud. Pagas sisse kantud. Ühiskraam oli veel kõnniteel, aga seda tulid tüdrukud appi sisse tassima. Tuppa tuli viia õhtusöök ja jook.

Hotell Metropolis asub Kaunase kesklinnas otse jalakäijate tänava kõrval põiktänavas. Tänav, kus hotell asub, on samuti vaid jalakäijatele. Ainult hotelli külastavatel bussidel on luba seal parkida. Hotell on läbi tegemas uuenduskuuri ja käivad suured renoveerimistööd. Kui toad üle vaatasime, siis selgus, et osad toad on juba uhked ja uued, kuid osad siiski veel väga kehvas seisus ja kahjuks nii mõnigi tuba oli ka meile antud. Need olid tõesti väga ebameeldivad. Haisesid suitsunõgi järgi, tapeedid ja vaibad olid rasvunud nagu ka kardinad. Vastik-vastik-vastik! Ma ei saa aru, kui on nii suur hotell ja suurem osa külastajatest tühi, siis miks antakse sellises seisus toad.

Toad jaotusid siis järgmiselt:

Tuba 308

Elisabeth Kiiver

Inger-Liis Heinsoo

Helen Rand

Renita Leiger

Tuba 230

Krislin Kivistik

Marleen Breemet

Marleen Rehepap

Anette Kõmmus

Tuba 219

Kelly Kompus

Jaanika Pärn

Merit-Merken Malk

Kreete Kokovkin

Tuba 228

Tiina Kaev

Evelin Lukk

Tuba 220

Mari-Liis Ojasalu

Triin Salin

Karin Kallisma

Kaisa Takis

Tuba 302

Teele Tammsaar

Ingrid Tärk

Helen Kivi

Tuba 207

Marion Demus

Kristiin Kirss

Maris Pertel

Tuba 213

Marta Eller

Anette Matto

Karmen Telvik

Tuba 307

Saara Kattel

Emma Kaups

Marii Vispel

Tuba 224

Triin-Marleen Suve

Annabel Pielberg

Berenike Järvekülg

Tuba 218

Katariin Kokla

Ann-Ly Kibuspuu

Anabel Vahtra

Tuba 216

Birgit Kibus

Berit Rajaveer

Getter Tartu

Tuba 214

Maret Sõmer

Dana Lukk

Emili Kuuse

Harriet Sammal

Tuba 233

Triin Jermakov

Hanna Laupä

Tiiu Üksik

Tuba 232

Kaja-Liis Pall

Maris Preem

Kaisa Roots

Tuba 229

Evelin Lukk

Anu Pielberg

Tuba 206

Bussijuhid

Kõik tubadesse tassitud ja ka meie Kristiinaga oma toa kätte saanud, hakkasime kohe õhtusööki serveerima. Väike ettevalmistus, kiskusime oma hoolega pakitud kohvri lahti, kus oli kõik vajalik sees, mida õhtusöögi jaoks veel vaja läks. Tee, suhkur, veekannud, salvrätikud, lusikad, leib, või, ketsup jne. Päris raske oli see kohver, aga mahutas kõik ära, mis vaja. Õhtusöögiks oli kartulisalat lihapallidega. Magustoiduks kohuke.

Kiiresti tekkis meie toa ukse taha järjekord. Kõik olid näljased. Jaotasime toidu laiali ja seadsime end valmis, et teha üks jalutuskäik õhtustel Kaunase tänavatel. Olime lastega kokku leppinud, et kes soovib meiega koos tulla, siis peab 19:30 all fuajees olema. Enne veel aga kui ise minekule saime, saatsin ära Anette, kellel sugulane Kaunases elab. Talle tuldi vastu ja nii Anette mõneks tunniks meie seltskonnast lahkuski.

19:40     oli meid alla kogunenud kogu 50-nelisest seltskonnast vaid 9 tüdrukut ja 5 naist. Ehk siis Anu, Evelin, Triin, Kristiina, mina, Teele, Renita, Helen Rand, Ingrid, Marta, Triin-Marleen, Helen Kivi, Annabel ja Berenike. Seadsime sammud jalakäijate tänavale ja keerasime suure kiriku poole, mis lõpetas ühtlasi ka selle pika jalakäijate tänava ühest otsast.  See on suur ja võimas vene õigeusu kirik, mis uhke ja massiivsena kõrgustesse tõuseb, kolm hiiglaslikku sibulkuplit tornitippe ehtimas. Suursuguse ja aukartustäratavana seisis kirik õhtupimeduses suurte prožektorite valguses. Peaust sekundeerisid mõlemalt poolt kolm sihvakat sammast. Keskmine torn oli jässakas ja kadus pimedusse, seevastu äärmised väiksemad kellatornid olid kui õhkõrn pitsehistöö. Selle mulje aitasid tekitada sammasteread ja oskuslikult paigutatud valgustus. Kahjuks lähemale minnes varjutas seda hiilgust natuke seintelt mahakooruv värv ja iga nurga pealt karjus vastu suur vajadus remondi järgi.

Tüdrukud leidsid kiriku kõrvalt mänguväljaku, mille nad kohe kiirelt hõivasid. Õhtuses vaikses linnas oli kilkeid kuulda kaugele, mis majade vahel vastu kajasid. Kiriku ees paistis kätte üks pikk ja sihvakas palja nokuga poisi skulptuur, mis huvi tekitas, et mis see on. Liikusime siis sinna poole edasi. Kuigi me leedu keelest aru ei saa, tegime omad järeldused, et see võiks olla Kunstimuuseum, mille esist või siis väikest sisehoovi, ei teagi, kuidas seda õigem nimetada oleks, see kuju ehib.

Võtsime suuna jõe poole.

Kaunas asub kahe jõe ristumiskohas ja on suuruselt teine linn Leedus. Kaunas on Leedu ajalooline pealinn ja kõige leedukeelsem linn. Siin elab umbes 420 tuhat inimest. Kaunas asub Leedu kahe kõige suurema jõe Nerise ja Nemunase ristumise kohas, hoolitsevalt embavad nad Kaunase vanalinna koos seal paiknevate rohkete kirikute ja teiste mitmes arhitektuuristiilis ehitisega

Legendi järgi rajas Kaunase Palemonase poeg Kunas. Siia ehitas ta lossi ja pani aluse linnale. Linna nime seostatakse ka omadussõnaga „kaunus”, mis tähendab „armastab võidelda” ja mitte asjata-pikka aega on peetud lahinguid, et vallutada Kaunase loss.

Esimest korda on Kaunast mainitud 1361. aastal ristiretke kirjelduses. 1362 pika piiramise peale Kaunase kivikindlus hävitati, linn põletati maha, kuid taastati küllaltki kiiresti. 1408. aastal anti talle juba Magdeburgi õigused. Linn  on olnud kuulus oma kaupmeeste poolest. 1655-1661 sai tugevasti kannatada sõjas Venemaaga, 1701 ja 1812 rünnakute ajal. XIX sajandil kui tsaar üritas teha linnast piirikindlust, projekteeriti ja ehitati 11 forti kasarmutega ja linna uus keskus. 1920-1939 oli Kaunas ajutine Leedu pealinn.

Orienteerusime sisetunde järgi. Teadsin, et seal kuskil peab olema üks tore jalakäijate sild ja minu sisetunne ei petnud ka see kord. Läksime täitsa õigesse kohta ja olimegi päral. Graatsiliselt painutas sild end üle suure magistraali ja jõe. Kaks ühes! Õues oli vinge tuul ja siin puhus see eriti valjult. Siiski kõndisime silla keskele, et heita pilk jõele ja linnale. Vaade oli kaunis. Ei teagi täpselt, mis see seal oli, aga igal juhul inimeste kätetöö. Pakuksin, et ostukeskuse parkimismaja. See säras jõekaldal oma tuhandetes tuledes, justkui pitsiline küünlajalg, mille tillukestest erikujulistest aukudest valgus läbi kumab. Vaatepilt oli lummav!

Külmus puges põue ja me hakkasime liikuma tagasi hotelli poole. Jõudes hotelli ristmikule, kus seisis kurvalt purskkaev, mis ootas kevadet, et tööle hakata, läks meie väike seltskond lahku. Osad otsustasid minna hotelli, aga mõnedel neiudel oli soov veel poes käia ja II rühma tüdrukud teadsid väga täpselt, kus on pisike pood. Eks siis läksime. Pood oli alles ja tundus, et kõik leidsid endale midagi meelepärast. Mina ostsin ilusaid ja odavaid juuksenõelu.

Kõndisime uuesti hotelli poole, aga ukse ees otsustasime Kristiina, Anu ja Eveliniga, et lähme käime Sõjamuuseumi ees igavest tuld vaatamas. Olime sellest enne mööda sõitnud. Mõeldud tehtud. Meiega ühines ka Helen Rand. Tee polnud pikk. Paralleeltänav jalakäijate omaga ja hotell jäi nende kahe vahele. Vaatasime tule ära ja tegime pilti. Jalutasime väikese tiiru pargis ja nüüd oli küll aeg hotelli tagasi minna ja sooja teed juua.

21:00     olimegi oma soojas toas tagasi ja panime kohe veekannu sisse. Anu ja Evelin tulid ka minu ja Kristiina tuppa. Meil olid kõrvuti kahesed toad. Lapsed olid kõik kolmestes ja neljastes tubades. Pärast hiljem, kui kõik toad olin läbi käinud, siis selgus, et tube oli ikka tõesti igasuguses olukorras. Oli väga vingeid, aga ka väga otsese mõttes vastikuid. Üldjuhul olid kõik suured. Mõni lausa sviidimõõtu mitmetoalised.

Õhtusöök oli meil ju ka veel söömata. Enne polnud aega, sest patseerima oli vaja minna. Toit maitses imehästi. Olime salati laskunud Hiiumaal teha ja siis ilusti karpidesse pakendanud, nii et lihapallid ka kohe juures. Mugav ja maitsev kah.

Tüdrukutel tundus lõbud olevat. Paar korda oli vaja pea ukse vahelt välja ka pista ja paluda vaiksemalt olla.

23:00     oli kokku lepitud öörahu. Jalutasin kõik toad läbi ja soovisin head ööd, tuletades meelde, et nüüd on aeg magama jääda. Mõni tuba selleks ajaks juba magas, aga üldiselt olid kõik juba oma tubadesse ära läinud. Osad toad olid III korrusel, enamus II, kus minugi tuba oli. 

II päev – 22. Märts. 2012 – neljapäev

5:40       väga vara oli äratus. Olme endale hommikusöögi varasemaks tellinud, kui tegelikult serveerima hakatakse, aga kuna meid ootas ees väga pikk sõidu päev, siis oli vaja võimalikult vara startida.

6:00       hakkasin lapsi äratama. Agaramad olid juba üleval, aga suurem osa tuli üles ajada. Mõne ukse taga kopsisin ikka päris pikka aega. Lõpuks sain kõik jalule. Nagu õhtul oli kokku lepitud, siis ennast tuli enne sööki korda teha ja asjad pakkida, et siis kohe peale sööki toad üle anda ning startida. Kui meie Kristiinaga sööma läksime, siis võtsime kohe ka  võimalikult palju asju näpuotsa, et pärast oleks vähem tassida. Osad tüdrukud tulid ka juba kohvritega trepist alla. Moodustasime alla fuajeesse ühe korraliku tropi, enne kui söögisaali uksed avati

6:30       algas hommikusöök. Valikut oli piisavalt, nii et igaüks oleks pidanud endale midagi meelepärast leidma. Oli keedetud muna majoneesiga, mingisugused soojad täidetud lihataskud, värsket salatit, vorsti- ja juustulõike. Loomulikult hommikusöögihelbeid ja putru. Üht-teist oli kindlasti veel, mis meelde ei jäänud. Ann-Lyl hakkas ninast verd jooksma. Õnneks saime sellest kiirelt jagu ja hommikusöök võis jätkuda.

Sõin kiiresti ära ja läksin üles tube üle võtma. Tüdrukud juba ootasid kohvritega uste ees, et kas saaks toa üle anda. Järgimööda, kuidas plikad valmis said, hakkasin siis tube kontrollima, et midagi maha ei jääks ja et endast tsiviliseeritud noorte kombel korralik tuba maha jäetaks. Üldiselt tüdrukud juba  teavad, et õps tuleb kontrollima ja kui tekid on toanurgas põrandal või prügi mööda tuba laiali, siis saadan koristama, nii et seekord pidi kõigest kaks tuba natuke järelkoristust tegema. Ühel oli prügikast mööda vannituba laiali ja teistel tekid mööda tuba suvalistesse kohtadesse lennutatud. Ülejäänud olid endast maha jätnud kasutatud, aga viisaka toa. Kiitsin ka neid, kui bussi läksime. Loodan, et need väikesed õppetunnid annavad lastele ka edaspidiseks eluks midagi kaasa. Eks pragu ju tehakse kindlasti õpetaja jaoks, aga ehk jääb ka midagi külge.

7:15       olime bussis ja alustasime sõitu Poola poole. Kristiina võttis enda kätte mikrofoni ja hakkas veidike giiditööd tegema. Tutvustas Leedut ja Kaunast. Lisaks rääkis veel igasugu toredaid lugusid ja mälestusi reisidest, mis sai nõukogude ajal tehtud. Ei teagi, palju bussis olevatest isikutest seda ka kuulas, sest üle õla taha poole kiigates oli näha palju kinniseid silmi, lahtiseid suid ja küljele vajunud päid. Kristiina üritas oma ettekannet venitada seni, kuni üle Poola piiri saame, aga nii kaua ta siiski vast ei pidanud, sest teemad said otsa.

8:29       tegime ühes bensukas peatuse, et tankida ja WC-s käia. Bensukas WC-d polnud, aga selle kõrval kohvikus oli küll. Tasuline! Maksin kõigi eest ära ja siis tekkis kohe kiiresti WC ukse taha pikk saba. Lisaks naiste omale hõivasime ka meeste oma. Õues oli külm ja tuuline ilm.

9:00       olid kõik saanud oma vajalikud protseduurid ära teha ja me võisime uuesti sõitu alustada. Piir polnud enam kaugel. Tegin Janderile veel ühe kõne. Ta oli üksi mandril vanaema ja vanaisa juures. Tal pidavat kõik väga hästi olema ja oli juba õnnetu, et nii vähe saab Orus olla. Seda oli hea kuulda.

9:06 olime Leedu-Poola piiril ja bussijuhid otsisid bussile koha, kus seisma jääda, sest nad pidid minema ostma kiirteemaksu boksi. Ja sinna me jäime pikaks ajaks. Ootasime ja ootasime, ei tule ega tule.

Olime Poolas

Poola

• Poola Vabariik asub Kesk-Euroopas. Tema naabriteks on Saksamaa, Tšehhi, Slovakkia, Ukraina, Valgevene,  Leedu ja Venemaa.
• Piiri pikkus 3014 km
• Rannajoon 524
• Pindala 312 683
• Rahvaarv 38 161 000 (2009)
• Iseseisvus 1918
• EL ühines  2004
• Suurim jõgi Wisla
• Elanikkonnast on 95% poolakad
• Suurim linn Varssavi, veel suurlinnad Katowice, Krakov, Lodz, Wroclaw, Poznan, Gdansk, Lublin
• Valdav usk katoliiklus
• Poolast pärines ka hiljutine Paavst Johannes Paulus II, kodanikunimega
  
  

Poola riik on üle 1000 aasta vana. Poola ajalugu algas slaavlaste saabumisega, kes panid aluse praeguste Poola alade paiksele asutusele.
Poola Vürstiriik 960-1025
966. aastal võeti Poola vastu kristlus ning rajati keskaegne monarhia. Tekkisid tihedad sidemed Leedu suurvürstiriigiga, mis tõi kaasa kuluurilise ja territoriaalse laienemise. 
Poola Kuningriik 1025-1569
16. saj oli Poola üks võimsamaid riike Euroopas. 1683. aastal Viini lahingus saavutatud võiduga suutis Poola kuningas Jan III Sobieski purustada Viini piiravad Otomani väed vältides sellega Lääne-Euroopa võimalikku anastamist.
17. saj keskpaigast algas suurriigi allakäik, mille põhjustasid laastavad sõjad ning valitsussüsteemi murenemine. 1795. aastal jaotasid Vene Keisririik, Preisimaa ja Austria Poola omavahel ära ja Poola kaotas sõltumatuse. 
Nii polnudki isesesvat Poola riiki üle sajandi, 1918. aastani. 1864. aastani korraldasid poolakad hooti ülestõuse, mis luhtusid. Uus võimalus vabaduseks avanes alles I MS lõpul, kui Poola jaganud suurriigid nõrgeneisid sõja ning revolutsioonide mõjul.
Teine Poola Vabariik loodi 1918. aastal ning püsis 1939. aastani, mil selle hävitasid koostöös Natsi-Saksmaa  ja Nõukogude Liit, mis II MA algul Poolasse tungisid. Miljonid Poola kodanikud hukkusid Saksa okupatsiooni all. Kui Saksa väes Punaarmee surve alla Poolast lahkusid, loodi Nõukogude mõjutsoonis sotsialistlik satelliitriik Poola Rahvavabariik. 
Sõjajärgsete piirimuutiste käigus nihkus Poola geograafiline asend läände. Riik kaotas suure osa oma traditsioonilisest paljurahvuslusest. 1980. aastatel sündis poliitiliste liikumiste tulemusel tänapäevane Poola Vabariik. 

9:06=8:06 - keerasime kella

Kuni me seal bussis muudkui ootasime, tiksus täis pea terve tund, enne kui bussijuhid tagasi tulid. Nad ütlesid, et nende ees oli ainult üks rekkamees ja selline tunne oli, et pabereid paljundati ümberkirjutamise meetodil. Kõik asjad võtsid nii kaua aega, et kole kohe, nagu oleks pidanud läbi kopeeri kirjutama. Nii meil üks  tund kaotsi läkski.

9:06       saime uuesti teele asuda. Birgit oksendas, Mariil ja Karmenil oli paha. Doktor Kaev alustas tööpäeva.

10:15     Smecta peatus. Kuna nii mitmel tüdrukul oli paha, siis otsustasime teha ühe peatuse. Selleks valisime ühe teeäärse söögikoha, mille taha rekkate parklasse bussi seisma jätsime. Kes soovis, sai WC-s käia. Ajasin kõik bussist välja värsket õhku hingama ja hakkasin Smecta kokteile segama. Neid tegin neli ja jootsin järgimööda tüdrukutele sisse, kes südamepaha kurtsid. Eelpool mainitud kolmele oli lisandunud veel ka Anette.

10:45     jätkasime sõitu. Saime veidike üle tunni sõita, kui…

12:05     võttis meid rajalt maha Poola politsei. Üks väike mure oli meil küll. Eile oli korrast ära läinud sõidumeerika aparatuur. Mingit asja see luges, aga mingit asja mitte. Äkki oli nii, et kilometraaži luges, aga sõiduaega ja kiirust mitte. Nii vist oligi. Politseinik rääkis nii keerulist vene keelt, et mulle tundus alguses, et Ando räägib temaga poola keeles. Bussijuhid otsisid välja kogu dokumentatsiooni ja nad kutsuti politseibussi juurde. Õues oli ilm läinud väga soojaks. Päike säras kõrgel taevas ja bussi tuli avatud uksest soe kevadõhk. Jälgisime aknast huviga, mis asju seal õues aetakse. Enno käis meid vahepeal informeerimas, mida nad kontrollivad. Korraga hüppas teine politseinik binokliga välja ja suunas selle kaugelt tulevale rekkale, mille ta ka rajalt maha võttis. Tundus, et nad ongi spetsialiseerunud välismaa numbrimärgiga autodele.

Meil õnnestus ilma rahakotti välja võtmata edasi sõita. Nad fikseerisid selle meerika rikke ära ja allkirjastasid kettad.

12:30     olime vabad!

13:45     oli õues sooja 15,9 kraadi. Lund polnud enam ammu teeäärtes näha polnud. Sõitsime otse kevadesse. Olime Varssavi lähistel ja tee äärtesse olid hoopis tekkinud uued verstapostid. Miniseelikutes ja tugevasti värvitud silmadega. Neid oli üsna hulga. Lapsed küsisid kohe, et kes need on ja miks need naised sedasi keset metsa tee ääres seisavad. Mis sa siis ikka kostad, kui ikka tõtt. Pärast olid kõigil silmad suured peas kui tõllarattad ja jälgisid tähelepanelikult teed, et mitte ühtegi nägemata ei jääks. Ando ronis lausa ette väikesele toolile, et ta peab sõbra jaoks pilti tegema, muidu too ei usu. Paraku jäi ta veidike hiljaks, sest tööpiirkond lõppes ära.

14:30     olime Varssavis välja valitud McDonaldsi juures parklas. Kätte oli jõudnud lõunasöögi aeg. Õues oli soe kevad ja joped jäeti juba heaga bussi. Õhus oli tunda tärkavat kevadet. Ise ka ei tahtnud peale kampsuni enam muud selga panna. Mõnus!

Tekitasime Mc-is kaks järjekorda ja hakkasime tellima. Ei määranud ära, et kõik peavad ühte ja seda sama võtma. Igaüks valis siis selle eine, mis ta tahtis. Kokkulepe oli, et magustoidu ostavad ise, kui tahavad. Kokkuvõttes tekitas see suure segaduse, et igaüks eraldi valiku tegi. Mõni asi läks vist pärast sassi ka ja ma ei teagi, kas kõik päris õige asja said ka. Kui töötajad ütlesid, et nüüd on  kõik, siis oli tegelikult veel päris hulga asju puudu. Nii hakkasin siis järjest puudu olevaid asju juurde küsima. Lõpuks jäi vist isegi mingi jook lausa üle. Igal juhul keegi söömata ei jäänud ja korraks oli isegi söögikohas vaikus, sest kõik nosisid oma toidu kallal. Kellel otsas ja juurde enam midagi ei tahtnud, läksid õues sooja kevadilma ja päikest nautima. Mõned ostsid endale magustoitu ka ja maiustasid sellega.

15:30     olime kõik lõpetanud ja juba ka bussi juures. Keegi ei tahtnud bussi sisse minna. Küll pildistati ja joosti nii sama ringi. Siiski tuli see mõnus olemine lõpetada, sest pikk tee oli veel ees.

15:50     õues päike paistab, aga bussis jätkub okkseralli ja doktor Kaev toimetab muudkui oma arstipaunaga ringi.

18:40     õues oli juba pime ja õhk oli muutunud jäiseks. Tegime peatuse, et jalgu sirutada ja WC-s käia. Kuskilt nurga tagant leidsime ühe ukse, mille juures üks suur mürakas umbkeelne onu valves seisis. Algul ei saanud täpselt pihta, et miks ta sedasi WC ukse juures passib, aga lõpuks sain aru, et tegu on tasulise käimlaga ja tema ülesandeks oli kontrollida, kas kõik ikka panevad raha ukse sisse või mitte. Suutsin end talle vene keele abiga arusaadavaks teha, et kas oleks võimalik, et ma maksan tema kätte kohe kõigi eest ära. Oli võimalik. Seepeale hakkas ta oma uksehoidja tööd ikka väga tõsiselt võtma. Kui keegi välja tuli, siis püüdis ukse kinni, et see päris kinni ei langeks ja lasi järgmise sisse. Kui siiski juhtus, et väljuja oli kärmem kui tema ja uks kinni plõksatas, siis tegi ta uuesti ukse žetooniga lahti. Ja nii kestis see pea 45 minutit. Lõpuks saime kõik käidud ja ronisime bussi tagasi. Sõita oli jäänud veel oma paar tundi.

19:30     hakkasime uuesti liikuma. Aknast polnud enam midagi vaadata, sest õues oli kottpime. Mingi film sai meelelahutuseks peale pandud. Kui Krakovisse jõudsime, siis oli juba vaadata küll tuledesäras suurlinna. Mina tundsin ära raudteejaama juures oleva suure parkla, kus ma juba kord parkinud olin. See oli 3 aastat tagasi, kui Rumeenias käisime ja läbisõidul Krakoviga tutvusime. Seda parklat läks meil ilmselt ka seekord vaja, kuna suur ostukeskuse, mille tüdrukud välja olid valinud ja kuhu nad hirmsasti minna tahtsid, asus just seal. Ütlesin ka bussijuhtidele, et siia on meil vaja ülehomme tagasi tulla. Lahe on näha juba tuttavaid kohti, eriti veel sedasi mööda sõites juhuslikult ära tunda teadmata, et me just sealt mööda sõitma peaksime.

KRAKOV


Krakov on linn Poola lõunaosas. Krakov on Väike-Poola ajalooline keskus ning oli Poola kuningriigi pealinn 1596. aastani. Krakov on Poola üks suuremaid ning vanemaid linnu ja oli esimene linna, mille UNESCO kandis maailma kultuuripärandi nimekirja, 1978. Linn koosneb enam kui 100 kloostrist ja kirikust, uhketest lossidest ja kauni arhitektuuriga majadest. Krakov on Poola kultuuripealinn.


Arheoloogilised uuringud näitavad, et Waveli linnamägi oli asustatud juba 20 tuhat aastat tagasi. Pidev asustus on linnamäel olnud 4. aj alates. Legendi järgi rajas asula müütiline valitseja Krak draakoni koopa kohale ning too nõudis iga kahe nädala tagant neitsit söögiks. Lõpuks prints Krak tappis lohe, keda peetakse ka Krakovi rajajaks. Legendid Krakist ja Wandast pärinevad 7. saj. Tänapäeval asuvad Waveli linnamäel loss ja katedraal.Teada olevalt on Krakovit esmakordselt kirjalikult mainitud 965. aastal ja seda kirjeldatakse kui kaubandusteede ristmikul asuvat metsadest ümbritsetud rikast linna.


10. saj lõpus, kui võimule tuli Piastide dünastia, mis valitses jagatud Poola alasid, sai Krakovist pealinn. Sel ajal ehitati linna hulk telliskiviehitisi, kaasa arvatud loss ja katedraal. 18. saj krooniti siin Poola kuningad, samuti sai katedraal neile viimaseks puhkepaigaks. 


1038 sai linnast kuningapere elukoht.13. saj hävitati linn mitu korda, kuid taastati ikka ja jälle suurejooneliselt ning meenutas oma põhiplaanilt malelauda. Krakovi keskele rajatud hiiglaslik turuplats Rynek (200x200) kandis suurushullustuse pitserit.1364 asutas kuningas Kasinir III Krakovi ülikooli, mis on Poola vanim ülikool ja samuti üks vanimaid ülikoole maailmas. Keskaja lõpuks oli Krakovist saanud üks Euroopa juhtivaid linny. 1430 sai Krakov Hansa Liidu liikmeks ja spetsialiseerus tekstiilikaubandusele. 


Ryneki väljaku keskel uhkeldab võimas siidikaupmeeste maja. 1572 suri kuningas Sigismund II mispeale hakkas Krakovi tähtsus vähenema, sest järgnesid Rootsi invasioon, mille käigus linn rüüstati ja katk, millesse suri 20 tuhat linlast. 1596 viis Sigismund III pealinna Varssavisse.Krakov on ajaloo käigus olnud nii vabalinn kui Austria riigi osa. 


19. saj keskel sai Krakovist Austria-Ungari poolakate rahvusluse sümboliks ja kultuurikeskuseks. Seda hakati hüüdma poola ateenaks ja poola mekaks, sest poolakad käisid Krakovis linna ja rahva kuulsusrikka mineviku sümboleid vaatamas. Sel ajal muutus Krakov moodsaks suurlinnaks, saades 1901 veevärgi ja elektriautod. (Varssavisse jõudsid elektriautod allez 1907).


Suure panuse Krakovi kultuurimetropoli muutumisel andsid juudid, kes keskajast alates siin elasid ja 15. saj oma kvartali ehitasid. Kazimiersi kvartalis elas Euroopa suurim juudi kogukond kuni natsid II ma ajal 65 000 juuti Oswiecimi koonduslaagrus hukkasid. Kazimierzi kvartal taastus visalt, siin filmis filmirežissöör Steven Spielberg oma kuulsa linateose "Schinleri nimekiri". 

Jõudnud õigele tänavale hakkasime pingsalt jälgima infoplakatitest üleküllastunud tänavaääri, et leida väikestki viidet hotelli kohta. Navigatsioonisüsteem lõpetas navigeerimise, kuna aadressi järgi oli tema juba kohal, aga meie ei näinud ühtegi hoonet, mis võiks viidata hotellile. Sõitsime tasakesi edasi. Lõpuks tabas silm väikese tahvlikese elektripostil, kus meile vajaliku hotelli nimi peal. Olime õigel teel ja varsti hakkas helendavate kirjadega hotell KRAKUS *** paistma.

21:15     olime päral. Seni kuni mehed bussi parkima jäid, lipsasin mina bussist välja ja läksin asju ajama. Meid oodati ja tubade võtmed olid juba ilusti ritta seatud. Andsin neile enda tubade nimekirja, millest nad peale toanumbrite juurde lisamist koopia tegid. Panin võtmed ilusti letile ritta, et järjest õigeid numbreid õigetele tüdrukutele andma hakata. Nimelt olin mina broneerinud vajaliku arvu tube ja koostanud enda jaoks nimekirja. Nüüd oli minu ülesanne toanumbrid ja elanikud kokku sobitada. Kõik see eeltöö tehtud, läksin välja ja andsin loa hakata hotelli sisenema. 

Hotell asus Krakovi vanalinnast umbes 8 km kaugusel magala rajoonis. Oli korralikult renoveeritud viiekordne ühikalaadne hoone. Seest oli kõik väga korralik ja puhas. All oli väike retseptsioon ja restoran, kuhu hommikusöögile minema pidime. Remont oli vast olnud üsna hiljaaegu. Lihtne ja puhas. Toad olid kahekohalised paraja suurusega, kus oli olemas kõik vajalik, et end need paar õhtut ja ööd end mugavalt tunda. Lisaks veel televiisor igas toas ja  korralik dušširuum. Saime toad just sedasi hästi, et kõik minu omad olid ühe koridori peal III korrusel, kaasaarvatud meie Kristiinaga. Meie toad, täiskasvanud ma mõtlen, olid kohe koridori alguses, nii et ülevaade oli hea.

Toas jaotusid siis seekord järgmiselt.

Tuba 328

1.       Anu Pielberg

2.       Evelin Lukk

Tuba 327

1.       Tiina Kaev

2.       Kristiina Vessar

Tuba 326

1.       Karmen Telvik

2.       Anette Matto

Tuba 325

1.       Harriet Sammal

2.       Emili Kuuse

Tuba 324

1.       Saara Kattel

2.       Marii Vispel

Tuba 323

1.       Dana Lukk

2.       Maret Sõmer

Tuba 322

1.       Merit-Merken Malk

2.       Kreete Kokovkin

Tuba 321

1.       Emma Kaups

2.       Maris Pertel

Tuba 320

1.       Kristiin Kirss

2.       Marion Demus

Tuba 319

1.       Kelly Kompus

2.       Marta Eller

Tuba 303

1.       Marleen Breemet

2.       Krislin Kivistik

3.       Helen Kivi

Tuba 316

1.       Teele Tammsaar

2.       Ingrid Tärk

Tuba 315

1.       Inger-Liis Heinsoo

2.       Renita Leiger

Tuba 314

1.       Marleen Rehepap

2.       Anette Maria Kõmmus

Tuba 313

1.       Helen Rand

2.       Elisabeth Kiiver

Tuba 312

1.       Ann-Ly Kibuspuu

2.       Katariin Kokla

Tuba 311

1.       Triin-Marleen Suve

2.       Berenike Järvekülg

Tuba 310

1.       Annabel Pielberg

2.       Birgit Kibus

Tuba 309

1.       Anabel Vahtra

2.       Jaanika Pärn

Tuba 307

1.       Getter Tartu

2.       Berit Rajaveer

Tuba 422

1. Triin Jermakov
2. Kaisa Roots

Tuba 419

1. Tiiu Üksik
2. Hanna Laupä

Tuba 418

1. Karin Kallisma
2. Mari-Liis Ojasalu

Tuba 416

1. Kaja-Liis Pall
2. Maris Preem

Tuba 415

1. Kaisa Takis
2. Triin Salin

Tuba 412

Bussijuhid

Tubade jaotamine läks kiirelt ja ladusalt. Kõik käisid retseptsioonilaua juurest läbi, said minu käest võtme ja võisid üles minna. Võimalusi oli kaks: trepp ja lift. Tarisime oma tavaari ka tuppa ja kupatasime tüdrukuid õue appi ühisvara üles tooma, sest seal oli õhtusöök. Panime kohe kolm veekeetjat pahisema, kui olime oma toa üles leidnud. Tõstsime enda asjad lihtsalt kiirelt nurka ja hakkasime õhtuöögiga tegelema. Köögitoimkond Kristiina, Anu, Evelin ja Tiina polnud jõudnud veel suurt korda sedagi, kui näljaste järjekord juba ukse taga oli. Saatsime selle järjekorra korraks laiali, sest vesi alles pahises ja leib ning taldrikud olid kohvris. Menüüs oli täna õhtul kiirkartulipuder lihapallide ja leivaga. Ketšupit oli ikka ka. Magustoiduks croissanti saiake. Joogiks limonaad, gaseeritud, gaseerimata, või sidrunimaitseline vesi. Üle prahi eelistati limonaadi. Pärast, kui soesöök söödud, võis tulla sooja joogi ringile. Meie veekannud ei jõudnud lihtsalt nii kiirelt vett ette keeta, kui vaja.

Seadsime kartulipudru kappidele ja lauale ritta, kallasime vee peale ja toitlustamine võis alata. Järgimööda hakkasid tüdrukud oma toidu järgi käima ja saba liikus kiiresti. Märkamatult oli tuba lastest ja toidust pea-aegu tühi ja aeg endal einestama hakata. Avastasime, et lapsed söövad ikka vähe küll. Leiba ja lihapalle võeti väga kasinalt. Meie aga lasime küll hea maitsta. Minu meelest oli täitsa maitsev toit. Kui palju tüdrukud ära sõid, seda ei tea. Ära viidi küll meie toast, aga kas see leidis koha kõhus või kuskil mujal … siiski loodan, et enamustel kõhus.

Anettel oli ikka veel paha olla. Saatsin ta pikali. Pikk sõit oli ta ära kurnanud. Ehk korralik uni aitab. Andsin talle veel ühe rohu ka sisse, et ehk siis öösel südamepaha kimbutama ei tule.

Ülejäänud, kellel aga tervis hea, tundsid hotellis olemisest mõnu. Energiat jätkus küllaga. Uksed paukusid ja tagaajamist oleks ka mängitud, kui õps oleks lubanud. Mul oli uks lahti ja üsna mitu korda pidin ikka meelde tuletamas käima, et me oleme hotellis, kui ei mängita toast tuppa uksepaukumisega peitust, ega aeta kilgates üksteist koridori peal taga. Kohati läksid hääled ikka väga valjuks.

23:00     oli kokku lepitud öörahu, sest homme tulemas festivalipäev, kus vaja viks ja virge olla. Käisin kõigile head ööd soovimas ja tõmbasin oma toa ukse ka väheke koomale.

23:30     käisin viimasel reidil, kus leidsin veel mõned tüdrukud valest toast. Oli kokkulepe?! Oli! Kui tüdrukud soovivad endale ja rühmale karuteenet teha, siis palun, aga eks ma pean seda ka meeles. 

Tuppa tagasi jõudes tõmbasin ka mina oma toa ukse koomale. Käisin veel paar korda kuulatamas, ka need sädistavad toad on vaikseks jäänud ja läksin ka ise magama. Pikk päev oli jõudnud õhtusse.